Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

, tõlkija ja kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janar Ala
Janar Ala Foto: Sander Ilvest

Fragment istub praegusesse aega suurepäraselt. Janar Ala «Ekraanirituaalid» istuvad samuti praegusesse aega suurepäraselt, ehkki ei olegi tegelikult nii fragmentaarsed, nagu esimese lehitsemise järel tunduda võib.

Nagu pealkiri viitab, on tegemist ekraani ja klaviatuuri kaudu tekstiks valatud mõttejuppide, piltide, fragmentide kogumiga. Isegi kui ei teaks, arvaks ikkagi, et kõik see asi peab olema kuidagi seotud sotsiaalvõrgustikega. Ja on ka, aga see ei ole tähtis.

Tegelikult tuleks siinkohal neid, kes pealkirja mõjul ootavad klassikalisi teravmeelseid säutsusid, hoiatada: selliseid leidub «Ekraanirituaalides» vähe. Tekstid on säravalt teravmeelsed küll, aga keskenduda peab suutma kauem kui kolme rea jagu. Ettevaatust, mõni on tervelt paar lehekülge pikk!

Oluline on tegelikult hoopis see, et Ala oskab igapäevaste, vahel tüütuseni tavaliste asjade peale vaadata läbi mingi kummastava prisma, mis tõstab need esile värsketena. Oskab vaadata, oskab näha ja oskab vaadates tekkivad impressioonid ka sõnasse panna.

Sõna valdamine on uuemal ajal, kui kirjutajate hulk lugejate omale jõudsalt järele rühib, muutunud harulduseks. Rõõm on siis sattuda raamatu peale, mille pea igast tekstist on selgesti näha, et autor vormib materjali mõnuga ja vabalt ega jää materjalile teps mitte alla.

Sümpaatne on, et suure lugemusega autor ei paiska kõike loetut oma tekstidesse, vaid doseerib seda parajalt ja esitab «omas kastmes», mis tähendab tihti absurdini viidud vindi pealekeeramist («Rahvaloendaja», «Jacques Derrida praktiline väärtus ehk surma and»).

Eraldi tahaks esile tõsta pealkirju, millest suurem osa on lakoonilised ja jutu iva täpselt tabavad, mõni aga suisa särav: «Kaduda», «Illusionist».

Et pildikeste sünnipaigaks on virtuaalmaailm, sotsiaalvõrgustik kõigi oma eeliste ja puudustega, siis võiks ju öelda, et kiirustamise märgid kuuluvad kiiruseajastu loomingu juurde. Ometi tunduvad Ala tekstid liiga tugevad, et selle lihtsa vabandusega piirduda.

Need väärinuks veelgi põhjalikumat toimetamist (keele- ja näpuvigade kaotamisest võidab iga trükis ning ka sisuliselt oleks ehk saanud raamatu veel kompaktsemaks, ühtlasemaks siluda) ja ka hoolikamat küljendamist (tekstide paigutus tundub kohati olevat suvaline, tingitud lehekülgede arvust või mingist muust tehnilisest, mitte aga sisulisest loogikast, samuti mõjub häirivalt ühe teksti piires kõikuv tähesuurus).

Et tiitellehel on erinevalt esikaanele trükitud versioonist pealkirjaks märgitud hoopis «Ekraanitseremooniad», viitab samuti hooletusele – aga heale raamatule ei tohi niimoodi liiga teha!

Lugedes torkab muidugi pähe ka võrdlusi, alustades Mati Undi argimütoloogiatest või Kalev Kesküla mõtisklustest elu sumeduse üle ning lõpetades Philippe Delermi pisinaudingutega, ehkki sarnasus on siiski kaudne ja pigem vormiline.

Nii mõneski pildis aimub harmsilikku absurdi («Ökoloogiline perspektiiv», «Ennui», «Oligarh»). Kui aga lähemaid «sugulasi» otsida, siis võiks ehk kiigata hoopis rumeenia päritolu prantsuse kirjamehe Ciorani lühitekstide poole, mis on küll tõsisemad ja üldistavamat laadi ning laiema haardega, kuid tunduvad tonaalsuse, meeleolu poolest kuuluvat samasse perekonda.

Ciorani arvates seisab inimese ees kaks põhiküsimust, millega tuleb vastust leidmata tegelda kogu elu. Esiteks: kuidas välja kannatada elu? Ja teiseks: kuidas välja kannatada iseennast? Ala rituaalid on ses mõttes väga inimlikud, et tegelevad omal viisil just nende kahe küsimusega.

Lõplikku, vabastavat lahendust ju loomulikult olla ei saa, aga mingeid kummalisi salateid pidi imbub siit läbi nukrat lootust: et näe, kurb on see meie elu küll ja ega meil suuremat lootust ju ole («Fliis») ja see kõik, mis meie ümber ja meiega toimub, on tegelikult ütlemata absurdne («Bad Taste»), aga kuidagiviisi saame ikka elatud («Suva», «Universaal», «Peep Vainu koolitus»).

Cioran ütles oma fragmentide kohta: «See pole mingi tõsine asi. Aforismidega ülikooliprofessoriks ei saa. Seda juba ei juhtu. Aga mulle tundub, et ühes lagunevas tsivilisatsioonis sobivad sedalaadi asjad päris hästi.» Sama kehtib ka «Ekraanirituaalide» kohta.
 

Raamat

Janar Ala

«Ekraani­rituaalid»

Ji 2014

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles