Jaan Sööt, enne jäääätulemist

Jaan Sööt Foto: Mihkel Maripuu

Jääääre hing, muusik Jaan Sööt sai septembris 50 ning tähistab seda täna Tartus, homme Pärnus ja teisipäeval Tallinnas toimuvate galakontsertidega. Detsembris järgneb Jääääre tuur «Jäääätulemine».

Jääääre süda ja hing Jaan Sööt tunneb rõõmu kestva menu üle ja lubab, et aastas paar korda püütakse ikka tiir esinemas käia. «Novembri keskel nädalakese oleme maal, äkki sünnib detsembriks sealt ka midagi juurde, uusi lugusid,» annab ta lootust.

«Juubelikontsertidel astub Lauri Saatpalu meiega lavale, Ivo Linna tõlgendab meie laule ja laulab mõned enda omad ka – Ruja ja Rock Hotel olid mu lapsepõlve lemmikbändid. Bonzo teeb kaasa, kes on meiega teinud õige mitu tuuri, samuti Katrin Mandel ehk Kate, kellega oleme väiksemates seltskondades palju koos laulnud,» räägib Jaan Sööt.

Teie kohta enne intervjuud infot otsides jäi mulle mulje, et olete üsna salapärane mees. Põlvas sündinud, Tartus, Viljandis ja Pärnus töötanud, lisaks Jäääär, aga palju muud ei leidnudki.

Muide, Vikipeedias on valesti, ma pole Põlvas sündinud, vaid Tartus. Põlvasse läksin küll 1. klassi ja lõpetasin seal ka keskkooli, aga sündisin Tartus.

Mulle on jäänud mulje, et see muusika juurde sattumine juhtus üsna vara ja loomulikult?

Tegelikult ma tahtsin hoopis ajaloolaseks saada. Aga jah, mu ema juhatas Põlvas 40 aastat muusikakooli ja ta on senimaani klaveriõpetaja, isa mängis ka kooli- ja tudengiajal bändides – klaverit ja akordionit, flööti oskas ta ka mängida. Vanaisa oli lausa dirigent, üks tädimees mängis kitarri ja õpetas mulle ka… nii et muusikat oli perekonnas küll, jah, palju. Aga ma ei ole ise selline lavatüüp, aastatega on küll paremaks läinud, aga see ei ole minu jaoks kõige mõnusam tegevus. Mulle ei meeldi nii väga esineda, või noh, natukene ikka meeldib ka, aga see ei ole kerge olnud. Eriti alguses oli raske, nüüd olen ära harjunud.

Ma olen rohkem nohiku tüüpi, ajaloolase elukutse oleks mulle paremini sobinud, aga läks teisiti.

Kuidas see nii läks?

Keskkoolis tegin bände ja kui keskkool läbi sai, siis ma ei osanud kohe midagi teha. Mõtlesin, et lähen ajalugu õppima, aga tol suvel olin malevas ja ei jõudnud kuidagi selle avalduse viimiseni. Mind ei võetud sõjaväkke ka, nii et siis oli aasta aega mõelda.

Võtsin igaks juhuks solfedžot ja klaveritunde. Ma küll sellesse väga ei uskunud ja see klaverimäng ei kukkunud mul ka väga hästi välja. Aga konservatooriumi eksamid olid varem kui Tartu Ülikoolis, läksin igaks juhuks proovima ja sain sisse.

Ma õppisin muusikapedagoogikat ja väga kaua ei olnud seal, läksin edasi Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli. Seal õppisin muusikateooriat ja muusikaajalugu, need sobisid mulle paremini. Sealt sain need teadmised, mis mul on ja mida olen muusikaõpetajana ise ka edasi andnud. Väga palju sain sealt kaasa, see oli väga hea kool.

Kas Jääääre sümpaatia põhjuseid väikeste kontsertide vastu võibki siit otsida?

Jah. Väga suurtele laadapidudele me polegi väga sattunud mängima, ei oskaks ise suhestuda nendega. Need suvised suurüritused, kus inimesed istuvad ja õlut libistavad… seal tõesti ei ole mõnus mängida, igav on.

Samas öölaulupeol esinedes oli publik väidetavalt 100 000 inimest, aga seal oli teistmoodi, publik oli ka väga kontsentreeritud selle meeleolu ja laulmise peale.

Te olete töötanud ka Eesti Rahva Muuseumis, kas see oli ka muusikaga seotud?

Jah, mul on olnud huvi etnomuusika ja vana muusika vastu, Elleri kooli õpetajad ka väga soosisid seda, näiteks Udo Kolk ja Anne Juzar, suunasid natuke. ERMis sain tööle pillifondi, kus on koos kõik läbi ajaloo kogutud Eesti pillid, see oli põnev.

Kaua te seal olite?

Kolm aastat umbes. Need töötamised ongi sellised lühemad olnud, ma olen valdavalt oma elus ikka ainult muusikat teinud.

Iseenesest on muusikaõpetaja töö väga ennast arendav tegevus, peab muusikaliselt väga laias skaalas kodus olema, sest õpilased küsivad. Aga nüüd ma pole tükk aega õpetanud, olen laisem olnud.

Õnneks on palju häid kolleege, kes seda teevad, nii et ma saan rohkem ise laulda. Senimaani olen niiviisi toime tulnud.

Millises Eesti linnas te end kõige kodusemalt tunnete?

Kõige kodusemalt… Tartus. Tallinnas tunnen end ka hästi, siin ma olen lapsena ka elanud. Ja Noarootsis, seal ma olen suvitanud mõned suved ja see on selline kuidagi natuke eriline koht. Mulle väga meeldis seal olla, mõned viimased lood tegingi seal.

Muidugi teeme vahel linnas ka, aga kui teeme bändilaagreid või salvestame, siis reeglina olemegi kuskil talus või maal, läheme nädalakeseks sagina keskelt ära.

Kevadel olime Muhus Nautse Mihkli talus, üsna palju uue plaadi materjali sündis seal, me ei lindistanud, vaid mängisime lihtsalt. See on väga mõnus koht, oleme seal 11 või 12 aastat suviti õue peal esinenud ka.

Varem olime Leigo talus, ja neid kohti on veel, kus me oleme niiviisi olnud. Seal on kõik koos ja saab hoopis teistele asjadele ennast häälestada.

Jäääär on 23 aastat vana ja on ilmselt olnud nii aktiivsemaid kui ka rahulikumaid perioode?

1991. aastal me alustasime, 1994–1998 väga ei tegutsenudki, ehkki omavahel ikka käisime läbi, aga 1998. aastal hakkasime uuesti, ja pärast seda ikka väga pidevalt ja aktiivselt. Muidugi oleme ise mingitel aegadel aktiivsemad ja mingitel aegadel vähem, aga viimased 15 aastat on see tegevus olnud üsna pidev.

Ma olen aastaid Jääääre muusikat nautinud, aga nüüd seda teadlikumalt lahti mõtestades püüdsin aru saada, kus see võlu täpselt peitub – muusikas, sõnades, hääletämbris… mis teie jaoks kõige olulisem on?

Tihti on mingi seisund või tunne või olukord, mida tahad kujutada. Siis leidub sageli mõni luuletus, mis kannab sarnast meeleolu, ja sellele tekib viis juurde. Vahel juhtub vastupidi. Hulk lugusid on sündinud ka nii, et on mitmed sõbrad, kes kirjutavad luuletusi viisidele külge, olen neile kirjeldanud, mis seisund on olnud ja mida ma mõtlen, ning siis nemad on midagi kirjutanud. Lõpptulemus on saanud enamasti üsna selline, nagu ma olen mõelnud.

Meie kõige värskemal, suve lõpus ilmunud plaadil on sõnalises osas harukordselt palju eesti luuleklassikat: Alliksaare, Kareva, Viidingu loomingut. Viidingu tekstile tehtud «Romanss» on mulle eriti südamelähedane lugu.

Kuidas sellel plaadil läheb?

Päris hästi on läinud, edetabelites tipus olnud. Selles mõttes on kenasti läinud.

Kui palju on sellist tagasisidet, et keegi tuleb ja ütleb, et mõni lugu on väga puudutanud?

Sellist tagasisidet on päris palju. Palju on juhtunud ka seda, et tulevad kaks noort inimest käsikäes ja ütlevad, et on meie loo saatel tuttavaks saanud. Me muidu ju pulmabänd ei ole, aga nii on väga raske ära öelda, nii et tänu sellele oleme käinud päris palju laulatustel ja pulmades mängimas. Ja ümmargustel sünnipäevadel ka, niiviisi, et sünnipäevalapsel on pikk nimekiri lugudest, mis midagi tähendavad.

Igal suvel esineme Haapsalus, seal käib igal aastal grupp soomlasi, vanuselt 60 kanti või peale, kes on moodustanud Soome Jääääre fänniklubi ja oskavad laule eesti keeles laulda. Üks mees on eestvedaja, ta on igal aastal piiskopilinnuses kohal ja tahab pärast koos pilti teha. Selliseid lugusid ikka on.

Tarja Halonenile, kes räägib ise hästi eesti keelt, ka väga meeldisid meie lood, pidime talle ikka oma plaate saatma ja ta käis meid paar korda kuulamas ka.

Te olete kolm korda abielus olnud?

Jah. Kaks esimest – olin siis 20 kanti, üsna noor –, need ei olnud väga läbimõeldud sammud.

Loojad vajavad sageli muusasid – kas neid on palju olnud?

On küll, jaa. Aga see ei eelda lähemat suhtlust, see võib olla lihtsalt mingi hetk... Võib-olla ma vahel mõtlen natuke filmilikult – kui ma noorem olin, siis ega me muid välismaa filme väga ju ei näinud, Prantsuse filme nägin kinos, sealt on pärit see mingit erilist sorti romantika, mis mul aeg-ajalt kujustub kuidagi. Selliseid filme kahjuks enam ei tehta.

Paljud Jääääre lood panevad ka kuulates silme ees filmi jooksma.

Jah, mul endal jookseb ka nagu film, kui laulan. Laulan ikkagi nagu pilti, olgu mul siis silmad kinni või lahti.

Kui ma lapsena pidin klaverit harjutama, siis mõned keerulisemad kohad jäid ka meelde pildina. Etüüde ja asju pidi pähe õppima, seesmine visualiseerimine, sisemine pilt lihtsalt tekkis ja aitas meelde jätta.

Jaan Sööt

Sündinud 26. septembril 1964 Tartus.

Ta on tuntud enim 1991. aastast tegutsenud ansambli Jäääär eestvedajana, kuid ta on osalenud ka bändides Jääboiler, Lindpriid, Pantokraator, L’Dorado, Helena Wanje jt.

Õppinud konservatooriumis ja Heino Elleri nimelises muusikakoolis muusikateooriat.

Töötanud Eesti Rahva Muuseumis vanemteadurina,

Viljandi kultuuriakadeemias muusikaosakonna õpetajana ja Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis kitarriõpetajana.

Olnud kolm korda abielus.