Nädala plaat: aasta popalbum - kantrist valge mürani

Silvia Urgas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Taylor Swift

«1989»

(Big Machine)

Hinne 4

Nunnust kantrilauljast popstaariks kasvanud Taylor Swifti viies album ilmus esmaspäeval. Ilmselt on selle arvustuse trükkimineku ajaks Swiftil kotis järjekordne plaatinaplaat, kusjuures «1989» oleks tänavu üldse esimene üle miljoni koopia müüdud album. Eks see ütleb lisaks kõnealusele artistile midagi ka muusikatööstuse kui terviku kohta. Keda huvitab äri ja raha, võib pöörduda ka juulis Wall Street Journalis ilmunud Swifti kolumni poole, kus muusik leidis, et jutud tööstuse surmast on liialdatud.

Masinavärk töötab «1989» puhul laitmatult – esimene singel suve lõpus, album ise sügisel, täpselt parajal ajal, et kvalifitseeruda ülejärgmise aasta Grammyde jagamisele. Ning ei mingeid Radioheadi, Beyoncé või (hoidku selle eest) U2 stiilis üllatusalbumeid. Korralikult läbi mõeldud promo, mis isegi ebaõnnestudes õnnestus: enne albumi ilmumist tõusis Kanada iTunesi edetabelis esikohale «Track 3». Rada number kolm oli tehniline praak, kaheksa sekundit valget müra. Sunn O))) oli ilmselt kade. Päriselt on kolmandaks palaks «Style», stiilne elektropop, mis ülistab ilusaid noori inimesi ja toob meelde Haimi. Niisugune kokkuvõte sobiks ilmselt pea iga siinse laulu kohta. Haim neile, kes Pitchforki ei loe.

«1989» peal on ainult paar pala, mis singliks ei sobiks – kõikjalt leiab ebanormaalselt nakkavaid refrääne, kelmikaid salme ja produktsiooninippe. Saund on puhas ja sile, aga lähemal kuulamisel leiab huvitavaid kajasid, kavalalt paigutatud «oy»-sid ja «hey»-sid, sündid huugavad ja trummimasinad teevad taustal rutiinset tööd. Tuunitud versioon sellest, mida kuulis raadiost albumile nime andnud Swifti sünniaastal. Lüürika on taas päevikuliselt otsekohene ning selle tähtsust ei maksa alahinnata: teismelised leiavad siit hulgaliselt inspireerivaid mõtteterasid Facebooki-staatusteks. Korraks läheb asi isegi lana-core’iks: «Wildest Dreams» võiks pärineda Lynchi asemel Billboardi suunas vaatava Del Rey aardelaekast.

Räägitud on Swifti järsust pöördest popi suunas, kuid kõige radikaalsem on, kui toimiv ja hea on tema popmuusika. Sest tundub, et viimasel ajal teised enam eriti ei suuda. Kus oli näiteks selle suve laul, tõeline megahitt? (Iggy Azalea ei loe!) Eestis meenub hetkel üks inimene, kes sellise popišedöövriga hakkama saaks: Stig Rästa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles