Käsikellade ansambel Arsis andis 3. novembril Pekingis PLA Military Music Hallis kontserdi. Intervjuu andis Arsise kellade ansambli dirigent ja kunstiline juht Aivar Mäe.
Aivar Mäe on Hiinast positiivselt üllatunud
4. november 2014, 15:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kontsert vastu võeti?
Meie jaoks on Hiina kultuur võõras. Oleme käinud enamiku mandreid kõik läbi, aga just see Aasia pool on kontserdikultuuri mõttes meie jaoks täiesti tundmatu. Meid hirmutati ja hoiatati üsna palju, et toimub vaba tegevus, telefoniga rääkimine ja ringi kõndimine. Olin täiesti positiivselt üllatunud, täna seda üldse ei toimunud.
Ida kultuurides on kellal oma tähendus, ma ei hakka siin pikalt rääkima, mis tähendus see on, aga mul on tunne, et kui kell heliseb saalis, siis sunnib see neid kuulama. Küsimus pole muusikas, mida mängime, vaid kell ise. See tekitab respekti, seda peab igal juhul kuulama.
Arsis esineb lisaks Pekingile Hiina suurlinnades Jinianis, Xuzhous, Shanghais, Guangzhous. Aga erandina teistest Eesti esinejatest te lähete ka Hongkongi, sealne kontsert pole küll Balti muusikafestivali kavas. Miks lähete Hongkongi?
Arsis on kellakultuuris väga tugev tegija maailmas. Kõige kõvemad tegijad on Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja Hongkong, kellel on oma kellamängu gild. Hongkogis on 4000 kellamängijat ja kõik väga kõrgel tasemel. Kell on instrumendina ääretult kallis ja sellesse vanasse Hiinasse, või nagu tänapäeval öeldakse Mandariini-Hiinasse pole kellakultuur jõudnud, kuid ka siin vanas Hiinas mängitakse kelli, aga need on teistsugused. Siin on vanemad kellad üle 5000 aasta vanad. Meie jaoks on see arusaamatu number, aga siin hakkas kultuurne elu märksa varem.
Selles mõttes on nende jaoks üllatav kuulata kontsertkellasid, mis pole autentsed kellad. Ma olin väga meeldivalt üllatunud, et see sunnib neid kuulama, sunnib isegi lapsi kuulama. Kell on maagiline instrument, pole midagi teha.
Kontserdil oli muusikapalade vahel väikesed jutupausid.
Mind natuke häiris, et nad üritasid pooleteisttunnise kontserdi ajal rääkida ära kogu kellamuusika ajaloo ja kõnelda Eesti kultuurist ka pikalt. See hakkis kontserdi ära. Et kontserdil on sellised vahetekstid, tuli meile üllatusena.
Estonial on ka suured plaanid Hiinaga, kas Estonia juhina tegelete siin ka väikse turu-uuringuga?
Meil pole vaja turgu uurida, me oleme siin Hiinas käinud ja tuleme uuesti. Käsime Hongkongis ja Macaos, vanas Hiinas me pole veel käinud. Aga ma tean, et kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene kohtus just äsja siinse kultuuriaseministriga. Seega arvan, et meie sõit saab teoks.
Euroopalik ballett ja ooperižanr on Pekingis täiesti olemas, nad on ehitanud tohutult vägeva ooperimaja, mille ruutmeetrite arv on 150 000 ruutmeetrit, see on kümme korda suurem kui meie väike Estonia. Seal inimesed jalutavad vee peal nagu Jeesused. Fantastiline kontserdimaja – sinna tahaksime esinema minna.
Ma täna tahtsin sinna minna, see oli äärmiselt naljakas juhus – me elame kesklinnas ja kui ma hotellis ütlesin, et tahan minna ooperimajja, siis nad ütlesid, et kesklinnas asuvasse ooperimajja minekuks kulub mul kaks ja pool tundi sõitu. Kaks ja pool tundi! Siinsetest mõõtmetest on raske aru saada, see ongi arusaamatu, sest Peking on sama suur kui piirkond Tartust Võruni. Nii suur on see linn! Uskumatu!
Olete te varem käinud Pekingis?
Ei. Olin Hiinast varem teisel arvamusel, pisut negatiivsemal. See, mida massiteave annab – punast viisnurka ja karvamütsi – siin on ikka midagi ja palju suuremat. Olen positiivselt üllatunud.