Euroopa Liidu filmifestivali avafilm «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» jõudis pühapäeval ekraanile Itaalia saatkonnas ligemale 600-pealise publiku ees.
Eesti film Hiinas: Mait Laas rääkis miljonitega
6. november 2014, 12:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seevastu teisipäevane eriseanss, mille korraldamise ajendiks on filmi menu, leiab aset Tallinna Telliskivi loomelinnaku hipsteripaiku meenutavas D-Life’is ja on mõeldud moe- ja trenditeadlikule publikule. «See keskkond, kus «Lisa Limonet» täna näidatakse, on mulle täiesti ootamtu,» tunnistab Mait Laas ise suurte lühtritega saalis seistes.
Kokku mahutab sealne saal, kus küll enamasti toimuvad moesõud ja kokakursused, sadakond inimest ja see tuleb peaaegu täis.
D-Life on nii trendikas koht, et sellel pole isegi aadressi. Selle ülesleidmine oli paras pähkel ka Laasi saatvale tõlgile, rääkimata Euroopa Liidu filmifestivali programmijuhist Gianluigi Perronest.
Seikleme mobiilikaarti näpus hoides sisehoovides rohkem kui pool tundi. Laas ise võtab seda kõike rahulikult. «See on Hiina – tuleb olla avatud. Ma tulin siia eelarvamusteta,» tõdeb esimest korda Hiinat külastav režissöör.
Pärast näitamist, mis leiab aset korraga kolmel ekraanil, esitab publik küsimusi, näiteks miks pole film eesti keeles, miks tegi autor nukufilmi, kui need on mõeldud lastele, teada tahetakse, kui suureks probleemiks põgenikud Euroopas ikkagi on, aga ka seda, milline on Eestis rõivamood ja suhtumine keskkonda.
Kõik küsijad alustavad filmi kiitmisest, Laas vastab naljatledes, tehes nagu möödaminnes ja sihtrühma arvestavalt reklaami ka näiteks Reet Ausi ökoloogilisele riidemoele.
Trenditeadliku publiku ja seansil viibinud modellide – tõlgi kinnitusel pole nad Hiinas siiski väga kuulsad – esitatud küsimustega jääb Laas tagantjärele rahule. «Ei tohi end virvatuledest eksitada, aga samas on virvatuled ka toredad,» võtab ta mittehiinalikus paigas toimunud ürituse kokku.
Vahetult enne teisipäevast eriseanssi pidas Laas ka Pekingi kunstiakadeemias loengu, teemaks Eesti animatsioon ja «Lisa Limone». «Pooleteisetunnine loeng läks väga hästi, tundus, et inspireerisin tudengeid,» julges ta arvata. Sealjuures võetakse näiteks kunstiakadeemia disainiosakonda vastu 120 inimest, kuid eelselektsioonis osaleb 10 000 soovijat.
Hiina mastaapidest sai Laas aimu ka Pekingi raadios esinedes. Üheksal jaamal on kokku 700 miljonit kuulajat. Laas osales kultuurikanali tunnises saates, kus räägiti tema filmist ja Euroopa Liidu filmifestivalist üldisemalt.
«Saatejuht küsis sisulisi küsimusi. Näiteks uuris ta, milles seisneb mu filmis armastus. Sest pealkiri räägib armastusest, aga filmis tuleb seda kokku vaid kolm sekundit. Vastasin, et tänapäeva maailmas on meil armastuseks aega vaid kolm sekundit – selline olevatki modernne armastuslugu ja selle maailma peegeldus.»
Vastus rahuldas.