Mulle tundub, et Mati Laane uus raamat «Andekuse geen...» annab uudse vaate meie kultuuriloojatele, täiendades nii kogu Eesti kultuuri kujunemise kontseptsiooni.
«ANDEKUSE GEEN BALTISAKSA JA EESTI SUGUVÕSADES»
Mati Laane
Kirjastus Varrak
240 lk, kõva köide, kordustrükk
Toetumata ühelegi uurimusele arvan, et paljude raamatute kohta ei ilmu ühtegi arvustust. Arvustatakse ikka neid raamatuid, mis lugejatele huvi pakuvad, on millegi poolest tähelepanuväärsed. Millega on arvustajate tähelepanu köitnud Mati Laane raamat «Andekuse geen baltisaksa ja eesti suguvõsades» (2013), mille kohta on ilmunud juba mitu arvustust?
Raamatu autorit on kutsutud ka mitmele poole oma raamatu teemal esinema. Ei ole enam nõukogude aeg, et kirjanikud pidid lugejatega kohtuma linnukese kirjasaamiseks. Ju on raamat tõesti olnud intrigeeriv, äratanud tähelepanu. Sellest on aastaga ilmunud juba teine trükk.
Kõigepealt vajab selgitust raamatu žanri määratlus. See on keerukas küsimus. Autor ise nimetab oma teost teadustööks, mitte ilukirjanduseks. Samal ajal puuduvad raamatul mitmed tänapäevasele teadustööle omased vormitunnused (reeglitekohane ülesehitus, viitamine, kirjandusloend). Muidugi, ilukirjanduse hulka see ka kindlasti ei kuulu. On veel mitmeid muid liigitamisvõimalusi, ent vahest vastaks raamat kõige paremini populaarteadusliku kirjanduse mõistele.
«Andekuse geen...» nimelt püstitab huvitava hüpoteesi Eesti (jah, tänapäeval loeme neid Eesti kultuuri kuuluvaiks) väljapaistvate tegelaste loomeandekuse päritolust ja püüab seda tõestada nii arhiiviandmete kui esseistlike mõttekäikude abil. Kuivõrd hästi või halvasti see on õnnestunud, jäägu lugeja hinnata. Igatahes autor ise väldib kategoorilisi otsustusi ja toonitab mitmes kohas, et tegemist on suures osas loogiliselt järeldatud seostega, mida edaspidised täppisuuringud võiksid ja peaksid kinnitama või ümber lükkama. Tõepoolest, veel ei ole midagi kindlat. Kuid loogika juhib teatavatele järeldustele.
Kriitika on ette heitnud, et autor ei ole professionaalne ajaloolane, kuid on võtnud julguse kirjutada ajaloo-teemal. Hüva, nii see on. Mati Laanel on haridus aianduses, bioloogias ja arhitektuuris pluss tubli töökogemuste pagas kõigil neil erialadel. Seevastu, nagu hästi teada, omleti kritiseerimise oskus ei eelda munemisvõimet. Ajaloo-alast teost võib arvustada iga huviline. Mis veel mitte-erialasesse tegevusse puutub, siis peale profaanluse on olemas hobiteadus. Viimasest on siinmailgi saanud alguse mitmed n.ö. päristeaduse uurimissuunad. Mõnedki baltisaksa mõisnikud ja pastorid (jah, ka needsamad, kellest raamatus juttu) on kollektsioneerinud taimi ja linnumune, rahvalaule ja –jutte, tegelnud mitmekülgselt teaduse ja kultuuriga peale oma eriala.
Ei ole vist liialdus väita, et mõnigi Eesti teadusala on välja kasvanud hobiteadlaste entusiasmist. Ühtlasi on hobiteadlastel teadlaste kõrval tänapäevani ja küllap edaspidigi oluline roll teaduse kandepinna laiendamisel, teaduse populariseerimisel ja järelkasvu tekitamisel päristeadlastele. Kandepinna suuruse/väiksuse mõju tippsportlaste esilekerkimisele tunnevad hästi spordijuhid. Kui kosmoseteaduse kohalik info piirdunuks ainult pressiteadetega suurriikide satelliitide üleslennutamisest ja kõrgtaseme teadusartiklitega välismaa teadusajakirjades, ei oleks Eestil oma Estcube’i. Seda ei tehtud ilma Eesti õpilasi ja üliõpilasi (veel kõrghariduseta!) kaasamata. Huvi peab algama juba õpilaspõlvest, populaarteadusest, olgu nii hobiteadlaste kui teadlaste üllitatavast. Kui koolilapsed pole asjast midagigi kuulnud, vaadanud ega lugenud, ei teki ka teadlasi.
Faktidest ja hüpoteesidest. Nende õige vahekorra üle hariduses ja teaduses on diskuteeritud aastakümneid. Eesti hariduse põhimõtetes on jäänud kõlama seisukohad, et faktipõhine haridus tuleb asendada õhinapõhisega. Suurendada loovuse, arendava tegevuse ja loova tõlgendamise osatähtsust koolis. Kuid milleks loov tõlgendamine, kui uudset lähenemist pakkuva raamatu peamiseks puuduseks peetakse autori ebakohast eriala!
Teaduse metodoloogias on sedastatud, et teaduslik lähenemine algas sageli faktide kogumisest; järgmiseks etapiks oli materjali (faktide) süstematiseerimine ja üldistamine (mitmel tasandil), sellele järgnes põhjuste otsimine (küsimus «miks?»), hüpoteeside püstitamine ja tõestamine. Teaduse kõrgeimaks astmeks on peetud teaduslikku ettenägemist, s.t. kindlakstehtud seoste ja põhjuste-tagajärgede põhjal tuleviku arengute prognoosimist. Need teadusliku tegevuse etapid ei pruugi alati tegelikkuses olla nii selgeltnähtavas järjestuses. Ka ei pea iga teadusega tegeleja alustama faktide kogumisega välitöödel. Paljud faktid on juba talletatud (arhiivides, raamatukogudes, muuseumides, internetis). Seepärast saab tänapäeval alustada juba olemasolevate faktide uurimisest. Faktide kogumine võib olla füüsiliselt väsitav, kuid treenimise ja entusiasmi abil enamasti teostatav.
Ent hüpoteeside püstitamine ei ole kaugeltki igaühele jõukohane. See nõuab analüütilist mõtlemist ja loovust! Jätan siin iseloomustamata järgmiste metodoloogiliste etappide nõuded. Selge on, et teaduse eesmärk ei ole niivõrd (uute) faktide kindlakstegemine kui nende mõtestamine, selgitamine, hüpoteesi püstitus ja tõestus. On täiesti OK, et Mati Laane võttis faktid arhiividest ja internetist, tema panus seisneb nende uutmoodi mõtestamises, tähenduse andmises, hüpoteesis, millele pole tulnud varasemad uurijad. Hüpoteesi päriselt vettpidava tõestuseni autor ei jõua, kuid sirutab sõbralikult käe teatepulga üleandmiseks teadlastele. Miks mitte teatepulk vastu võtta?
Analoogseid näiteid hobiteadlaste ignoreerimisest leidub paraku nii lähedalt kui kaugemalt. Harrastusajaloolase Enn Haabsaare raamat on köitnud mitteametlikult tähelepanu, kuid kohanud seni vaikimist professionaalide seas. Publitsist Kaupo Vipp kirjutab haaravalt ja veenvalt meid kõiki puudutavatest maailmaprobleemidest raamatus «Globaalpohmelus», kuigi endal pole ei professori ega akadeemiku tiitlit. Meteoroloog Alfred Wegeneri peeti globaallooduse mõistmises asjatundmatuks autsaideriks, kui ta 1915. a. esitas hüpoteesi suurte maismaatükkide liikumisest. Wegeneri hüpotees jäi aastakümneteks kõlbmatuna kõrvaleheidetuks. Ka Wegener ei suutnud oma hüpoteesi tõestada, see tõestati teiste teadlaste poolt alles ligi pool sajandit hiljem.
Ma ei tea, kui paljusid lugejaid on haaranud Haabsaare raamat ja pannud mõtlema meie mineviku teistsugusele tõlgendamisele. Ent ei tohiks ideede levikule takistuseks saada autori ajaloolasehariduse puudumine. Võib olla on poole sajandi pärast meie ajalookäsitus lähedane Haabsaare omale. Vippi allikaviidetega raamatu vastuvõtt on olnud viimati meedias üllatavalt positiivne – kas on see esimeseks märgiks, et autori teadustiitlite puudumine ei kujuta vähemalt ajakirjandusele probleemi? Kuid miks ei ole kuulda eesti teadlaste seisukohti neis küsimustes? Wegeneri hüpotees on saanud laamade liikumise üldtunnustatud teooriaks hoolimata sellest, et Wegeneril ei olnud geoloogiharidust. Nii ka Mati Laanega: tema teadmistepagas võib osutuda just sobivaks toetavaks taustaks andekuse geeni pärandumise hüpoteesi püstitamisele. Siit edasi jätkaku tõestamisega juba teised.
Kindlasti ei pruugi kõik teadlaste, liiati harrastusteadlaste väited osutuda õigeteks. Suurvaimudki on eksinud. Vigu leidub ka Mati Laane «Andekuse geeni...» raamatus, mõni ebaoluline neist on üksikasjalikult lahatud ühes eelmises retsensioonis. Laane raamatule on heidetud ette liiga pikki lõike kuivade arhiiviandmete loetlemisega. Sama puudust on nimetatud ka Enn Nõu perekonnaromaani «Vabariigi pojad ja tütred» puhul, kuigi viimast on ühtlasi kõrvutatud eestlaste identiteeti positsioneerivate Tammsaare ja Krossi teostega. Muide, ka Enn Nõu ei ole kirjaniku- ega ajaloolaseharidusega, vaid on erialalt hoopis kopsuarst. Kui määratleme «Andekuse geeni...» kui populaarteaduslikku, siis kehtivad kasutatud kirjanduse valikule nõrgemad nõuded kui teadustöödes. Asjaarmastajal jääb paratamatult osa teemakohast kirjandust märkamata ja on hea, kui olulistele lünkadele vajadusel tähelepanu juhitakse. Ent mõne kihelkonna talurahvale teistest varem antud perekonnanimed ei väära sugugi autori põhihüpoteesi andekuse pärandumisest. Samamoodi võiks raamatust esile tuua veel mõned kirjavead. Nende arvukuselt jääb Laane raamat Eesti keskmisele siiski kaugelt alla.
Ärge otsige «Andekuse geenist...» teaduslikku geenianalüüsi – seda seal ei ole ega peagi olema. Ka Kreutzwaldi päritolu küsimus jääb endiselt lahtiseks. Kuid tähelepanu on juhitud ja lugejale antud niidiots, millest võib edasi areneda... kes-teab-veel-mis! Mulle tundub, et Mati Laane uus raamat «Andekuse geen...» annab uudse vaate meie kultuuriloojatele, täiendades nii kogu Eesti kultuuri kujunemise kontseptsiooni. Laane hüpotees võib esmalugemisel tunduda revolutsiooniline. Kuid kui pisut järele mõelda, siis ega ta seda ikka ei ole, sulandudes päris hästi meie tänapäevastesse vaadetesse.