Sõjafilm kahe vana mehe vestlusest

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindral Dietrich von Choltitz (Niels Arestrup).
Kindral Dietrich von Choltitz (Niels Arestrup). Foto: Kaader filmist

Kuigi «Diplomaatia» on vaieldamatult sõjafilm, sest keskendub rünnaku all olevas linnas – jutt käib 1944. aasta augustiööst, mis päästis Pariisi maa pealt pühkimisest – vormis inimestega toimuvale, on see siiski omas kategoorias ebatüüpiline. Siin ei istu noored mehed kaevikus, vaid kaks vana meest ajavad juttu luksushotelli toas. See – nagu pealkirigi näitab – räägib diplomaatiast.

Ütleks lausa, et meeste vanadusega on ehk pisut isegi üle pingutatud. Kindral Dietrich von Choltitzit (Niels Arestrup) kujutatakse nii põdura ja haua äärel seisvana, et tundub lausa uskumatu, et sellise mehe kätte usaldasid natsid Pariisi valvamise. Või see, et tal võinuks olla neljakuine poeg. Või et tegelikkuses elas von Choltitz pärast filmis kujutatavat hetke veel 20 aastat.

Ilmselt peitub osa probleemist asjaolus, et 50-aastast meest on mängima pandud 65-aastane, ning mängides haiget, endast 15 aastat nooremat meest, jätab Arestrup endast veel 15 aastat vanema ja eriti nõdra mulje. Tema «vastasmängija», Rootsi diplomaadi Raoul Nordlingi osas esinev André Dussollier on originaalkarakterist samuti viis aastat vanem, aga õnneks üleealisena ei mõju.

Kui aga unustada tegelikult üsna kõrvaline vanuse teema, on film kaasakiskuv. Mis siis, et isegi Pariisi vabastamise detailidega mitte nii hästi kursis inimene aimab ilmselt kohe keskmes olevate kõneluste tulemust. Me ju teame, et mainitavad Pariisi kuulsad punktid, mille õhkulaskmine kaalumisele tuli, on kenasti alles tänase päevani.

Ükskõik, mis režiimi käsutuses, lihtsalt käsku täitnud ja mitte omalt poolt räigeid nüansse lisanud sõjaväelased reeglina pääsevad kõige karmimatest tribunaliotsustest. Nad on apoliitiline tööriist poliitilise juhtimise käes. Von Choltitzi isiku kaudu kerkib aga küsimus, kui kaugele saab ajudega kõrgem ohvitser minna ajudeta või suisa vaimuhaige poliitilise käsu täitmisel?

Kui liitlased pärast Teist maailmasõda oma vangide vestlusi salaja lindistasid, õnnestus neil muuseas salvestada von Choltitzi tõdemus, et oma sõjaväelasekarjääri kõige rängema käsu sai ta idarindel. «Likvideerida» juudid. Ometigi viis ta selle käsu ellu.

Pariisis seisab kindral taas silmitsi pöörase käsuga Berliinist. Lasta Prantsusmaa pealinn sellisena, nagu maailm seda teab, lihtsalt õhku. Ei von Choltitz ega ükski Saksa ohvitser tema kaaskonnas ei paista seda käsku pidavat millekski muuks kui lihtsalt arulageduseks. Ometigi on nad saksaliku täpsusega selleks hetkeks andnud endast parima käsu peatseks elluviimiseks.

Siin sisenebki mängu, täpsemalt öeldes von Choltitzi staabiks olevasse hotellituppa, sünnipärasest pariislasest Rootsi riigi esindaja Nordling ning näitab, mida kõike osava diplomaadi arsenalis lisaks veenmisoskusele, luureandmetele ja blufile leidub.

«Diplomaatia»

Režissöör Volker Schlöndorff

Prantsusmaa-Saksamaaa 2014

Alates 7. novembrist Tallinna kinodes Artis ja Solaris

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles