Eile alanud Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) filme on juba 17 aastat aidanud valida Helmut Jänes, kelle tõeliseks stiihiaks on õudusfilmid.
Mees, kelle tööks on vaadata filme
15. november 2014, 20:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli 17 aastat tagasi, kui toonane Tallinna Sikupilli kooli ajalooõpetaja Helmut Jänes, jõuluvana kostüüm kotiga kaasas, Tiina Loki ja Madis Trambergi firma Filmimax uksele koputas ja ennast tööle pakkus. Jõuluvanakostüüm oli tal kaasas täiesti juhuslikult – suurt kasvu ja kõva häälega mehena oli ta just lapsi lõbustamast tulnud.
Karksi-Nuiast pärit Jänest oli filmikunst, mille pisiku ta poisina Mark Soosaare juhitud telesaatest «Suure tumma elulugu» sai, juba ammu paelunud. 90ndate keskel ilmusid temalt esimesed filmiteemalised artiklid Sõnumilehes ja kuna filmid, mis väärisid kirjutamist, linastusid Tallinna Kinomajas, saigi ta samas majas tegutsenud Tiina Lokiga tuttavaks – levifirma Filmimax oli siis meie ainus Euroopa autorikino maaletooja.
Unistuste amet
1998. aasta detsembris toimunud teine PÖFF oli Jänesele esimene, mille korraldamisel ta kaasa lõi. «Päris hirmutav,» tõdeb ta aja kulgu kommenteerides, mis sest, et kõrvaltvaatajale tundub tema töö festivali programmijuhina kui unistuste amet: kes meist ei tahaks päevade viisi ainult filme vaadata!
«Olen täitsa nõus nendega, kes niimoodi mõtlevad,» ütleb ta, «ise mõtlesin kunagi samamoodi, alguses arvasin, et olen suure õnnega koos – saan teha seda, mida paljud teised kadestavad. Tegelikult peaks igaüks, kes niimoodi arvab, mõtlema selle üle pikemalt, sest ega see nii lõbus töö olegi. Viis kuni kümme filmi päevas vaadata on tegelikult üsna raske.»
Tegelikult on filmide valik suur meeskonnatöö, iga eelvalikusse osutunud teos käib läbi kahe-kolme inimese käest. Võistlusprogrammi üle arutleb või vaidleb juba suurem programmitiim ning igaüks peab oma lemmikute eest seisma, et need valituks osutuksid. Lõpliku otsuse teeb siiski festivali programmijuht Tiina Lokk.
Jänes paljastab: tuleb ette, et ta vaatab filme kiirendusega. Kogenud silm tabab ka sel viisil ära, kas film üldse vaatamist väärib, ja aega raisata pole ju mõtet. «Juhtub, et päevaga on vaja vaadata mitut filmi – peab kiiresti aru saama, millega on tegu, ja nõnda lähebki sõrm tahes või tahtmata «reward»-nupule, aga teisiti on võimatu,» tunnistab Jänes.
Millest üldse kiiresti tuvastada, kas film väärib lõpuni vaatamist? Tavaliselt püüab Jänes kiirendusnuppu puudutamata vastu pidada esimese pooltunni, kuid muidugi saab filmist parima ülevaate, vaadates selle lõpuni. «Autorifilme tulebki vaadata teisiti kui sirgjoonelise narratiiviga Hollywoodi kino. Vahel peab mõnda filmi veel kord vaatama. Tõsi on aga see, et film peaks ennast esimesel poolel käima lükkama, et vaatajal tekiks huvi, mis saab edasi,» kõlab hea filmi tuvastamise raudreegel.
Filmide festivalile pakkujad saadavad enamasti filmi «allalaadimiseks» veebilinke või DVDsid, ehkki see formaat hakkab muutuma üha haruldasemaks. Aastaga saabub laserkettaid PÖFFi kontorisse varasemate aastate mõne tuhande asemel mõnisada, ja unustada ei maksa sedagi, et levitajate sooviks on, et nende pakutud taies esimeste seas läbi vaadataks – saanud jaatava või eitava vastuse, on juba hea uusi plaane seada, sest festivalidel osalemisega on võimalik teenida tähelepanu. Festival on värav filmibisnisesse ja kommertslevisse.
«Vahel on isegi kahju, kui mõnd pakutud head filmi võtta ei saa, sest meil on juba mitu veel paremat filmi ees,» möönab Jänes. «Või siis on probleemiks, et Eesti publikule jäävad mõned teemad kaugeks. Meil on näiteks kinnistunud arusaam, et Hispaania filmid on head ja need seansid on ka festivalil pea alati välja müüdud, aga meie publik on tubli – viimastel aastatel vaadatakse hea meelega sellistegi regioonide filme, mille kohta veel kümmekond aastat tagasi arvati, et seal filme ei tehtagi. Näiteks Araabia või Kesk-Aasia filmid.»
Õudusfilmide asjatundja
Laiem avalikkus seostab Helmut Jänest pigem Haapsalu Õudusfilmide festivaliga (HÕFF), mis on tegelikult PÖFFi üks alafestivale ning mille programmi on ta koos HÕFFi juhi Maria Reinupiga viimased aastad vedanud. Teades, et Jänes on vanade õudusfilmide huviline, usaldatigi selle korraldamine talle. «Ega ma uuema aja õudusfilmidest suurt midagi teadnud, seostasin seda n-ö madalama žanriga ja ausalt öeldes ma neid ei vaadanudki. Esimest HÕFFi tegin töökohustuse tõttu, mul lihtsalt tuli programm kokku panna,» ütleb ta. «Nüüdseks on õudusfilmižanrist saanud minu lemmikžanr.»
Kui hästi mälu pingutada, meenub isegi, et Karksi-Nuias, kust Helmut Jänes pärit, on ju kuulsad lossivaremed, lähedal Maimu koobas, mida ka Mäkiste Põrguhauana tuntakse. Vanem vend mäletab siiani, kuidas väike Helmut neist paikadest inspireerituna hirmulugusid kirjutas – eks sealt see õõvahuvi tekkiski.
Ja kui veel aastate eest vallutasid tema meeli Saksa õudsed tummfilmid, siis nüüd hindab ta ka õudusfilmide klassikat 70ndatest, nagu «Vaimude väljaajaja» või «Oomen». «Tänapäeval on neile väga raske midagi võrdväärset kõrvale leida,» kinnitab asjatundja. «Õnneks tehakse õudukaid piisavalt palju, et koorekiht välja valida.»
Miks siiski enamik õudusfilme vaatajale pigem pettumuse valmistab, miks ajavad paljud neist teda hoopis naerma? «Põhjus on selles, et paljud head tegijad on läinud televisiooni – seal on rohkem võimalusi, raha on rohkem. Teine variant on, et mõne tundmatu filmitegija toodang saab talle eneselegi ootamatult kassafilmiks, või hävib täiega. Selles mõttes on õudusfilm väga huvitav ja ühtlasi keeruline žanr, et seda proovivad kõik arvestatavad filmitegijad vähemalt korra elus teha, aga vaid üksikud jäävad pidama.»
Kus on staarid?
Õudusfilme leiab ka eile alanud festivali programmist (Jänes tõstab siinkohal esile täna Tallinnas linastuvat Belgia psühholoogilist trillerit «Halleluuja»), kuid tegijale teeb eriti rõõmu, et rahvusvaheline produtsentide liitude föderatsioon FIAPF kinnitas PÖFFi rahvusvaheliselt sertifitseeritud võistlusprogrammiga festivalide hulka. Nüüd võivad võistlusprogrammis osaleda filmid mitte ainult Euraasiast, vaid üle maailma, võrdväärsena tuntud filmifestivalidega Cannes’is, Berliinis, Veneetsias või Karlovy Varys. Kokku on selliseid festivale maailmas vaid viisteist.
Miks pole siis Tallinnas punasel vaibal näha kõndimas maailmakuulsaid filmistaare? «Seda küsivad kõik,» ei tule küsimus Jänesele uudisena. «Staarid ei tule siia enne, kui avatakse otselend New York – Tallinn, keegi neist ei viitsi ümberistumist kusagil vahejaamas oodata. Lisaks äriklassipiletile on lisatingimuseks ka kopsakas honorar, nii mitukümmend tuhat eurot või dollarit. Ei maksa unustada, et Berliini, Toronto ja Cannes’i festivali eelarve on PÖFFi omast kuni 30 korda suurem.
Kuna suur tunnustus saabus PÖFFi meeskonnale alles hiljaaegu, kavatsevad nad sellest kasvada võiva potentsiaali suunata tulevikku.
«Kindlasti saame ka staare, ainult natuke kannatust!» lubab Jänes. «Meid on juba märgatud. Praegu ei saa PÖFF siia kutsuda väga kuulsaid näitlejaid, aga põneva autorikino esindajad käivad meil hea meelega. Aga juba sel festivalil saab meie publik näha rekordarvu rahvusvahelisi ja Euroopa esilinastusi. See pole väike asi, ja need on head filmid.»
Jänese jõuluvanakostüüm seisab aga juba aastaid kapis. «Enam ei ole tööd pakutud,» kostab mees muheldes.
Arvamus
Tiina Lokk, PÖFFi juht
Mul on üks mõte, mis iseloomustab Helmutit väga, olen seda ikka kasutanud, kui teda meie uutele töötajatele tutvustan.
Kui maja maha põleb, jääb temast tavaliselt järele ahjukorsten. Helmut on PÖFFi ahjukorsten, mis jääb järele ka siis, kui kõik muu on põlenud. Ehk et temale võib alati loota ja kindel olla, ja Helmuti käes on PÖFFi arhiiv ehk mälu.