Kõigi maade kineastid, ühinege?!

Tilda Swinton: käed eemale Moskva filmimuuseumist! Foto: SCANPIX

Jah, see vana, kunagi tüütuseni leierdatud ning vastik loosung. Mis nüüd kummatigi uues kuues uuele elule ärganud.

Jutt teadagi meie idanaabrist. Sellest, et alati ei ole seal kõik nii ühene. Moskva festivali ülevaates suvel kirjutasin vene kineastide kolmest avalikust seisukohavõtust seoses Ukraina sündmustega: nn uue kinoliidu avalikust solidariseerumisest Ukraina ja ukraina kineastidega, Vene ametlikku poliitikat toetavate kultuuriinimeste allkirjadest sealse kultuuriministeeriumi veebilehel ning nn vana(de) kinematografistide liidu üldsõnatsemisest – niisiis spekter kogu diapasoonis.

Nüüd on kõneks Moskva filmimuuseum ning selle legendaarne juht ja hing Naum Kleiman.

Moskva filmimuuseum asutati veel perestroika aegadel 1989 (jätame siin eelloo kõrvale), sellele leiti siis ka ruumid vastses kinokeskuse hoones Krasnaja Presnjal. Ent ajad muutusid, 2004 otsustati muuseum sealt välja tõsta, mis paraku ka teostus, hoolimata kõigist protestikirjadest ja kineastide väljaastumistest (teiste seas ka nt Quentin Tarantino). Nii on muuseum peaaegu viimased kümmekond aastat sunnitud tegutsema, kus võimalik. Fondidele leiti ajutine asupaik Mosfilmis (kokku üle mitmesaja tuhande säiliku), filmiüritusi on korraldatud võimalust mööda Moskva kinosaalides.

Loomulikult pole see olnud normaalne, jääb üksnes hämmelduda, kuidas seesugustes võimatutes tingimustes seni siiski eksisteerida ja tegutseda on suudetud. 2013 üritati Kleiman välja vahetada, siis see ei õnnestunud, küll aga tänavu suvel. Juulist juhib muuseumi direktorina Larissa Solonitsõna, Naum Kleimanile leiti uus ametinimetus: president. Kummatigi, viimaste sündmuste ja vastasseisude valguses ei osutunud see isegi mitte aupresidendi staatuseks. Uus direktor on majandusküsimustega tegelemise kõrval või asemel sekkunud muuseumi sisulisse töösse, «optimeerinud muuseumi isikkoosseisu» – kuidas just, eks me või seda teada ju lähemategi näidete varal.

Muuseumi kollektiivi ja määratud direktori vastasseis päädis viimase kollektiivse umbusaldamisega oktoobris, millele järgnes – kuna midagi ju ei järgnenud! – 24. oktoobril kiri Vene kultuuriministrile (kelle käskkirjaga direktriss oli ametisse määratud), milles muuseumi teaduskollektiiv oli sunnitud teatama oma kollegiaalsest tagasiastumisest (loetav internetis, vastavad viited artikli lõpus).

Mõistagi pole see äärmuslik ja pretsedenditu samm jäänud vastukajadeta. Mõistagi pole vaikinud ka uus kinoliit. Sündmusi on kajastanud raadio Svoboda. Filmimuuseumi saatust on fookuses hoitud Peterburi filmiajakirja Seans veebilehel.

Aga mitte ainult. Briti filmiinstituudi ajakiri Sight & Sound avaldas oma veebilehel 30. oktoobril avaliku pöördumise Vene valitsusjuhi Dmitri Medvedevi poole: 1968. aastal pöördusid maailma filmitegijad, nagu Orson Welles või Carl Theodor Dreyer, kirjaga Prantsuse valitsuse poole, väljendades oma pahameelt seoses Cinémathèque Française’i juhi Henri ­Langlois’ tagandamisega. Niisamuti tahame meiegi nüüd öelda: Moskva filmimuuseum pole ainult teie oma, see on ka meie oma. Me usaldame Kleimanit ja tema meeskonda. Nende erudeeritus on esmaklassiline, nende oskustest on õppida igal arhiivil ja filmoteegil. Nende vahendusel on vene filmikunsti suurteosed saanud mõistetavamaks paljudele kineastidele ja filmifriikidele üle kogu maailma. Palume respekteerida Kleimani ja tema meeskonna teadmisi ning usaldusväärsust, nii tagame kultuuri järjekestvuse, selle ulatumise minevikust tulevikku.

Alla on kirjutanud Mark Cousins, Tilda Swinton ning Thierry Frémaux. Kriitik, näitleja, festivali juht. Aga sel pole iseenesest tähtsust. Nad kutsusid üles soovi korral solidariseeruma. Kutsusid kõigi maade kineaste ühinema. Sest tähtis on kirja sisu.

Tõesti, võrdlus legendaarse Henri Langlois’ga on igati omal kohal. Prantsuse uue laine lavastajaid on kutsutud ka Cinémathèque’i või Langlois’ lasteks. Just Cinémathèque Française’i seanssidel, üha uusi ja uusi – või täpsemalt üha vanu ja veelgi vanemaid – filmiajaloo teetähiseid enesesse ahmides omandasid toonased noored filmihariduse, kujunesid nende filmiarusaamad – et seejärel juba oma filmidega kujundada järgnevate põlvkondade filmiarusaamu.

Samuti on see olnud Moskva filmimuuseumis. Sellised vene uuema filmi esindajad nagu Andrei Zvjagintsev, Boriss Hlebnikov, Aleksei Popogrebski, Andrei Proškin – neid ja veel paljusid teisi peetakse sõltumata nende kinematograafilisest haridusteest üksiti Moskva filmimuuseumi kasvandikeks.

Kui Langlois veebruaris 1968 tagandati, korraldasid tema kasvandikud protestimeeleavalduse. Mäletate Bertolucci «Unistajate» algust, kus mängufilmi kaadritesse põimuvad kunagised dokumentaalsed jäädvustused? Kuidas Truffaut sel puhul ütleski – aja möödudes ilmnes, et demonstratsioonid Langlois’ toetuseks olid võrreldes 1968. aasta maisündmustega sama, mis pikale filmile eelnev reklaamirull.

Miks ma seda kõike kirjutan? Et me ei laseks end liialt pimestada-rammestada kõikvõimalikest vastasseisudest Venemaaga, et me märkaksime ja teaksime: Venemaa on mitmekesisem. Ja et me ei unustaks vajaduse korral seda teistsugust Venemaad toetamast. Nagu kineastid Sight & Soundi e-veergudel.

P. S. See kirjutis on Postimehes olnud mõnda aega n-ö ooterežiimil. Sestap lisagem-uuendagem inforida. Sight & Soundi veebilehel on lisandunud veel üks kineastide avalik pöördumine. Toimunud on mitu koosistumist Moskvas. Aga asjata.

Positiivset pööret pole toimunud. Sest vaevalt saaks selleks pidada asjaolu, et mitu muuseumi töötajat siiski naaseb tööpostile. Teevad nad seda aga tänaseks juba tõesti muuseumi endise presidendi Naum Kleimani enese palvel – et muuseum asjatundmatute ametnike omavolis täielikult ei hävineks. Juba huvituvat asjast ka prokuratuur. Tuntud dokumentalist Vitali Manski võrdleb Moskva filmimuuseumi praegust seisu olukorraga, kus ehitati küll lasteaed, nüüd üritatakse seal aga bordell avada.

Väljaanne Novõje Izvestija kirjutab filmimuuseumi ja muuseumide olukorrast üldse. Venemaal leidub igasuguseid muuseume, küll kurgi-, küll triikraua-. Küll purki kogutud … ei, mitte tolle, vaid hoopiski ajaloolise 1917. aasta õhu muuseum. Koguni inimnurjatuste muuseum kaugel Vladivostokis. Kummatigi ei taheta neis avarustes leida enam kohta filmimuuseumile.
 

Internetis inglise keeles:

•    Sunnitud kollektiivse tagasiastumise märgukiri: http://calvertjournal.com/news/show/3288/entire-staff-of-moscow-museum-of-cinema-resigns-in-protest-new-director

•    Kineastide pöördumised Sight & Soundi e-veergudel: http://www.bfi.org.uk/news-opinion/sight-sound-magazine/comment/letter-dmitry-medvedev-concerning-naum-kleiman, http://www.bfi.org.uk/news-opinion/sight-sound-magazine/comment/open-letter-defence-moscow-s-museum-cinema-its

Internetis vene keeles:

•    Moskva filmimuuseumi tegevuse kohta vt http://www.museikino.ru

•    Sunnitud kollektiivse tagasiastumise märgukiri: http://www.museikino.ru/post/239644

•    Peterburi Seans: http://seance.ru/

•    Kinoliidu pöördumine: http://www.kinosoyuz.com/news/?pub=2384

•    Filmimuuseumi käekäiku käsitlev uudisvoog FBs Sergei Eisensteini virtuaallabori lehel: https://www.facebook.com/eisenlab?pnref=lhc

•    Filmimuuseumi FB-grupp: https://www.facebook.com/groups/45505797431/