Verega seinale kirjutatud: «Armastuse nimel»

Helena Tamm
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Jalakas ütleb, et Von Krahli teater teeb puhast kunsti edasi, ainult et armastuse nimel.
Peeter Jalakas ütleb, et Von Krahli teater teeb puhast kunsti edasi, ainult et armastuse nimel. Foto: Liis Treimann

Tänavu saab 22-aastaseks Rataskaevu tänava kultuurikandja, au ja uhkus – Von Krahli teater.  Neljapäeval taasavas paar kuud suletud olnud Tallinna vanalinna avangard suurejooneliselt uksed. Esitleti värsket lavateost «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella», uut moodi maja, teatri esimest raamatut ja sõnadesse seatud eksistentsi põhjust. 

Missiooni- ja vastutustundest ühiskonna ja kaasaja ees on tingitud Von Krahli teatri kollektiivi soov julgelt välja öelda oma kreedo. End taasmõtestada, et veel edasi minna.

Meie vestlus algab pidulikult mullivee klaasi kallamise sulinaga. «Ilus algus, eks?» sõnab teatri asutaja, direktor ja lavastaja Peeter Jalakas. Loobume muudest tellimustest, et keskenduda peamisele ehk loole sellest, mis, miks ja kuidas Von Krahli teatris muutunud on.

Millal te tajusite, et nüüd on aeg suuremateks muutusteks?

Olen juba mõnda aega rääkinud, et selle nähtusega, mille maaletoomises me ise aktiivselt osalesime ehk postmodernismiga on ühel pool. Maailm on tänaseks nii palju muutunud, et lapselik dekonstruktsioon ja suhteliselt vastutustundetu hullamine ei tööta enam.

Inimeste ootused kunstilisele tervikule on teistsugused. Võib-olla on täpsem öelda, et inimesed ei tea eriti, mida kunstilt oodata, sest eelnev periood on olnud selge rollita. Kunst on lapsena võtnud elu tükkideks, kõik senini loodu ja pannud selle kokku tagasi vaadates, mis sealt välja tuleb. Mulle tundub, et see aeg on otsas. Kunsti tänane ebaselge roll ühiskonnas viib meid erinevate tuletisteni, mis väljenduvad aruteludes nagu «Milleks meile üldse kultuuri vaja?»

Kas need muutused on nüüdisajast tõukunud või tõukab teater nüüdisaega?

Ma räägin kunstist tervikuna, mille üks osa on teater ega oska öelda, palju viimane nüüdisaega tõukab, aga teater on läbi aja olnud muidugi sellises skisofreenilises olukorras, et ta on ühtpidi meelelahutus, selline laadatrall, ja teistpidi omab kunstitaotluslikku eesmärki. Viimane on kogu teatriajalugu vaadeldes lühike periood.

Kunsti roll ühiskonnas on muutunud ja me ei oska seda väga hästi veel sõnastada. Mida täna kunstilt oodata? Mida tahta? Võttes näiteks kujutava kunsti, siis on tegemist enamasti siseringi asjaga, mis kõnetab väga väheseid. Teatril tänu sellele, et tal on teatav kahepalgelisus juba eos olemas, on kandepind mõnevõrra laiem.

Keskendudes inimkonna või kas või ühiskonna arengule Eestis, siis on tihtipeale olnud nii, et kriitilistel hetkedel on just kunstnikud ja intelligents need, kes oma eeskuju ja vajalikke lahendusi pakuvad. Nad on olnud ühiskonnale suunaandjaks. Mulle tundub, et ka praegu on kunst selles rollis, kus ta peab omama vastutustunnet ja selgelt ühiskonnaga suhestuma. Enam ta ei saa lihtsalt olla üks hullav mudilane. See on see foon, millest lähtuda, kui püüda selgitada seda, miks me üleüldse midagi teeme.

Asetades sellele foonile Krahli tegevuse, siis kogu punk ja rock´n´roll, mis me senini teinud oleme, pole kunagi olnud niisama pula pärast, vaid ikkagi päris veri, päris higi ja päris pisarad. Ent roki saatus on pop, seal ta lõpuks sureb ja nii juhtub ka teatris, kus trotslik teatraalne punk, mis siit on alguse saanud, jõuab igale poole.

See pole hinnanguline seisukoht. Ei ole minu asi arutada, on see hea või halb, aga nii ta on. Väga lai vastuvõtjaskond omakorda tähendab, et see on pea kogu ühiskonna poolt aktsepteeritud ja siit võib teha omi järeldusi. Leian, et see ei ole see põhjus, mille pärast üks väike teatrikollektiiv peaks koos käima ja kõikide olude kiuste nii enda kui ka teiste aega raiskama.

Kas võib öelda, et avangard on muutunud peavooluks?

Peavool võtab alati avangardist toitu. See on nii olnud ja jumala pärast olgu edaspidigi! Praegu on üldse keeruline öelda, millest me räägime, rääkides avangardist.

Tuleme korraks popi juurde ja räägime klubikultuurist. Näiteks rääkides Krahli baarist, sest Krahl on alati pigem kultuurimaja kui lihtsalt teater olnud, siis neid dj-sid ja artiste, keda siin mängimas nähtud on, kohtad sa praegu sellises väikekodanlikus kontekstis täiesti aktseptaablites kohtades, kuhu läheb ka näiteks pangaametnik pärast tööd. See piir on justkui kadunud ja see on kogu kunstis nii.

Popkultuuris ilmneb see nähtus enim ja ka teatris on olukord sarnane. Meenutades seda ühiskondlikku fooni, millest ma ennist rääkisin, siis see sunnibki mõtlema, miks üldse tegutseda ja mida maailmast otsida. Kuidas oma sõnumit edastada, sest valu maailma pärast ja kirg teatud inimelu nüansside osas pole ju kadunud. Oluline on leida sellele adekvaatne ja selge väljund.

Tulles Krahli juurde tagasi, siis seda üritamegi praegu teha. Ma ei arva, et meil hakkaks vormiliselt toimuma suuri muudatusi. Kindlasti ei hakka me nüüd ainult antiiktragöödiaid ette kandma või ükskõik millist teist vormilist muutust tegema.

Oma uue kreedoga tahame sõnastada selle, mis on kõige olulisem. Meile tundub, et kõik ebaoluline kõrvale jättes on kõige tõsisem põhjus tegutsemiseks praegu armastus. Sealt ei saa enam midagi ära võtta. See on kõige-kõigem ja seetõttu on meie kreedo järgnevateks hooaegadeks «Armastuse nimel». Me ei ole seadnud endale piiranguid, mitmest hooajast me räägime: eks näis.

See on parajalt ootamatu ja romantiline. Ilus, aga ma ei ütleks, et ma esimese asjana sellega Von Krahli seostan.

No muidugi on ta romantiline! Ja kui seda selgitada, mida me sellega mõtleme, siis mitte kohe kindlasti ei mängi me edaspidi ainult armastuslugusid. «Armastuse nimel» tähendab seda, mille nimel me n-ö õue tuleme. Mille nimel me kokku tuleme ja üldse tegutseme.

See on see lipukiri, mida soovime iseenda silmade ees kogu aeg hoida, ükskõik, kas me räägime sellest, mis hakkab toimuma teatris või uues baaris. Ükskõik, millisel teatrikorrusel see on, mis me teeme, on see pidu, kontsert, lavastus või toit mõnes restoranis, mis Krahli juurde kuuluvad. Me tahame, et igal pool oleks see lipukiri verega seinale kirjutatud.

Kuidas nägi välja uue kreedoni jõudmise protsess? Kas kõik olid algusest peale sellega päri?

Loomulikult oli see pikk ja paljude aruteludega protsess. Muutuse vajalikkuse tunnetamine hakkas juba neli-viis aastat tagasi, kui me võtsime oma kursuse ja hakkasime praegust truppi koolitama. Juba siis oli õhus tunda, et midagi peaks muutuma ja aastatega sai see aina selgemaks. Nüüdseks on uus noortekamp juba Krahl.

Nende puhul on olukord vaata et keerulisem kui vanal trupil, sest kõiki nende tegemisi võrreldakse eelmise kollektiiviga, aga olukord on muutunud. Sellepärast jõudsime sinna, et peame selgeks mõtlema ja välja ütlema, mida me tahame. Mis asi see on, mis me teeme? Sõnastuse vajadus sai selgeks üks-kaks aastat tagasi.

Kas on midagi, millest tahate lahti lasta? Midagi, mida tahate teisiti teha ehk kuidas kontseptsioon muutub?

Loomulikult jääme Krahliks. Ei saa meist Eesti Draamateatrit. NO99 teatrit ka mitte, see on ka olemas juba. Sotsiaalset satiiri või näidendite lavalisi ümberjutustusi me tegema hakata ei plaani. Üritame oma tööd lihtsalt täpsemini suunata, oma sõnumit selgemini välja öelda ja ka iseendale adekvaatsemalt sõnastada see põhjendus, miks me siin oleme.

«Armastuse nimel» tähendab ennekõike seda, et järgmist lavastust plaanides, kontserdikorraldaja või kunstnikuga suheldes, on olemas pinnas, millega plaanitav ettevõtmine peab haakuma. Kui leiame, et «oot, oot, see ei haagi üldse!», siis on selge, et me ei tee seda.

Kellele te mängite? Milline on Von Krahli teatri publik?          

See on ka ajaga muutunud, aga ta on nooremapoolsem kui keskmine eesti teatri publik. Ma arvan, et ta on natukene tundlikum ja riskialtim, kriitilisema meelega. Ta ei lase ennast väga lollitada. Ta eeldab üsna sirgejoonelist ja ausat lähenemist. Niipea, kui teed midagi, milles ei ole ise lõpuni veendunud, siis vastukaja on kohe naksti olemas.

Kas avangardne teater vajab avangardset publikut? Kas selle provokatsiooniga, mis teatrilavalt tuleb, peaks publik kaasa minema?

Minu meelest avangard ei ole täna enam provokatsioon.

Kas te pigem ootate, et nendele väljakutsetele, mis teatrilavalt publikule esitatakse, tuleb riskialdis publik kaasa?

Eks sa ikka räägid publikuga selles keeles, millest ta aru saab. Teater kui kunst ju paratamatult tekibki niiviisi, et on nii see, kes räägib, kui ka see, kes kuulab. Vastasel juhul on tegu tühjade žestide ja sõnadega. Rääkides avangardist, siis selle juurde on šokeerimine ja ootamatu nurga alt probleemide esitamine alati käinud, aga praegu mulle tundub, et pigem on ootamatu see, kui sa lähened millelegi läbi harmoonia.

Millist rolli kannab nüüd «Puhas kunst» «Armastuse nimel» kõrval?

«Puhas kunst» on ikka meie loosung. See on ikka see, mida me teeme ja «Armastuse nimel» on see, miks me seda teeme.

Kuidas selline komplekt - uus raamat, kreedo, lavastus, maja - üldse sündis? 

Tegelikult me arvasime, et me suudame kõik valmis saada juba siis, kui saime 20 ehk siis kaks aastat tagasi, aga no läks pisut rohkem aega. Üks kasvab teisest välja.

Me küll ütleme uus raamat, aga tegelikult meil ei ole ka ühtegi vana raamatut. See on üleüldse esimene raamat, mis Krahlist räägib. Jim on püüdnud seal erinevate nurkade all kokku võtta, mis asi see Krahl on. Ma olen ise alati väga skeptiliselt suhtunud nendesse teatriraamatutesse, oeh… ma ei tea, aga kolleegidega arutades tundus, et seda on vaja. Nüüd ta siis on. Kellele meie tegemised korda lähevad, see leiab sealt kindlasti põnevat äratundmist.

Rääkides ruumidest, siis siin on küll täitsa selge muudatus, mis on ka kreedoga seotud. Krahli baar, nagu me mõned kuud tagasi juba kuulutasime, sellisel kujul ei jätka. Baar/kohvik, kus igapäevaselt käia saab, hakkab hoopis olema seal, kus enne oli garderoob ja see, mis vanasti oli Von Krahli baar, on muutunud uueks teatrisaaliks.

Meil hakkab olema kaks suurt saali, mida saab kasutada väga erinevateks asjadeks. Ennekõike tegeleme teatriga, aga ega me oma kultuurimaja funktsiooni kuhugi kaotada ei plaani, ka kontserdid ja peod toimuvad edasi. Mis on teistmoodi, on see, et me ei hakka neid lihtsalt rutiinselt igal nädalavahetusel tegemise pärast tegema, vaid põhjendatult. Kui on tõesti lahe asi.

Tulles tagasi fooni juurde, siis see piir peavoolu ja alternatiivse vahel on väga ähmaseks muutunud. Meie mängumaa on kogu aeg olnud eksperimentaalne, mänguline ja nn alternatiivne. Mõningane trotslikkus on kuidagi iseenesest alati meie tegemistes olnud. Ja tundub, et iganädalasel klubipildil pole enam erilist põnevust kaasa mängida, sest need, kes kunagi siin alustasid, esinevad täna ka igal pool mujal. Me tahame teha ikkagi kõige ägedamat, mitte lihtsalt midagi. Pigem teeme harvemini, aga paremini.

Lisaks sellele oleme muutnud oma piletimüügisüsteemi. Nüüdsest müüme pileteid ainult oma veebis ja meid ei tasu teistest piletimüügikohtadest otsida. See on muideks üks päris suur muutus ja eks me oleme ärevil ka, et kas ja kuidas see kõik õnnestub.

Ühes intervjuus ütlesite, et baar hoiab Von Krahli maja üleval. Kuidas on olukord praegu?

See oli nii 1990ndatel. Praegu tal enam seda rolli pole. Meil on palju erinevaid söögikohti, mis aitavad maja kulusid katta. Loomulikult on praegune muudatus seotud riskiga ja me keegi veel ei tea, kuidas me paralleelselt kahes saalis tegutsema hakkame. Kuidas omavahel hakkama saadakse? Kas meil jätkub ideid, inimesi ja tehnilist personali selle jaoks ja nii edasi.

Kas väikest proovisaali kasutate ka edaspidi?

See jääb ka alles.

Kuidas hindate konkurentsi nüüd, kus Vaba Lava avati just ja Kultuurikatel on avatamas?

Saale tuleb muudkui juurde. Aga saal ei tee veel kunsti. Selleks on vaja kunstnikke. Eks me näe!

Kuidas võimaldasite endale maja ümber ehitamist? Kust tuli raha ja kuhu kadus tolm?

Eks ta ikka pangast tuli paraku ja tahab tagasi maksmist, nii et see tegevus, mida teatri kõrval harrastatakse, peab kahtlemata tootlik olema. Puhtalt piletitulust sellist liigutust ei tee. Aga tegemist on puhtalt oma riskiga, st mingit riigitoetust selle ümberehituse puhul ei kaasnenud.

Kuidas sündis avalavastus ja millest see räägib?

Selle pealkiri on Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella ja seal on - nagu ikka - erinevaid mõtteid ja katkeid, lõike ja stiile. Armastus on põhiline teema. Üks inspiratsiooniallikas on Raymond Carveri novell, mille pealkiri ongi Millest me räägime, kui me räägime armastusest. Natukene on ainest võetud ka kunagisest filmist «Barbarella», kus naispeaosalist kehastas Jane Fonda. Tänapäeval mõjub see ühe eriti kentsaka filmina.

Meie kangelanna on igatahes sealt pärit ja ega rohkem polegi tal selle filmiga pistmist. Film ise on omamoodi kultuseks saanud, aga on lihtsalt erakordselt jabur.

Mõneti haakub see ka paari aasta taguse «Gilgamešiga», mis oli ka kangelaslugu. Kui Gilgameši kangelane omandas loo käigus erinevaid kogemusi, muutus ka ise ning jõudis seeläbi oma elutõeni, siis ka Barbarella omamoodi jõuab elutõeni, aga ta ei muutu selleni jõudmise käigus absoluutselt. Barbarella on lapselikult loomulik ja tema kulgemine käib sellest olekust lähtuvalt. Need on täiesti erinevad võimalused oma teed käia.

See lugu on loomulikult tegemise käigus palju muutunud. Oma arvates hakkasime kevadel hoopis teistsugust lavastust looma. Lavastuses teeb kaasa enam-vähem kogu praegune kollektiiv ja kui alguses plaanisime alumises saalis mängida, siis tänaseks oleme üles tagasi kolinud.

Mis on praeguse kooseisu tugevus? Mis nende juures inspireerib?

Esiteks see, et meie nõndanimetatud vana trupp on majale hästi lähedal. Nende karastatud vaim ja kogemused, tarkus ja nägemisoskus on baas. Selle peale ehitub noorte värskus ja entusiasm. Lisaks on noortel veel üks oluline omadus: nad on hästi musikaalsed ja vähemalt mulle on see lavastajana väga oluline.

Lavastus ongi omamoodi visuaalne muusika, tekst ei ole elusas teatris olnud kunagi kõige olulisem asi. Tekstil põhinev teater räägib sinuga ennekõike mõistuse keeles, mis on ka tore ja vaimu virgutav, kuid mind on alati paelunud selline kunst, mis suhtleb südamega. Sõnadest on see tihtilugu väga kaugel. Mingit sorti arusaadavad häälikuühendid peaksid ilmselt olema, aga need ei väljenda tihtipeale üldse seda, milles mõte seisneb. Sõnamulin või jutuvada tihti lihtsalt viitavad suhtlusele, aga ei ole suhtlus ise. Ideaalis on see kõik muidugi enesestmõistetavalt ja lahutamatult koos imelises kunstielamuses.

Mis teeb Von Krahli teatrist ühe ja ainukese ning eristab seda kõikidest teistest kogu maailmas?

Eks ikka inimesed, mis sa muud oskad siin kosta. Me ei ole leidnud mitte ühtegi geniaalset valemit, mida teiste eest varjaksime. Ikka inimesed ja see kooslus, mis siin on. Kogu meie kultuurimaja elu on seotud esiteks nende inimestega, kes loovad eeldused, et teised inimesed tuleksid ja säraksid. Ja siis nendega, kes teiste ees säravad ja lõpuks nendega, kes on need, kelle ees särada tahetakse. Tegemist on kollektiivse kunstiga, selle sõna parimas tähenduses.

Kui pikalt te oma tegevust ette planeerite? Milline on tulevikuplaan?

Me mõtleme jube pikalt ette, aga tihtilugu sellised praktilised küsimused, nagu mis on meie järgmine lavastus, saavad vastuse ikkagi suhteliselt lühikese aja jooksul. Ma ei oska praegu veel öelda, millega me järgmist hooaega alustame ega ka seda, millega käsiloleva lõpetame.

On erinevaid mõtteid, aga need ei ole ükski lukku löödud. Umbes niimoodi see käibki ja mulle paindlikkus meeldib. See on ühe väikese kollektiivi võlu, et sa saad alati oma mõtteid täpsustada ja ümber mõelda. Seetõttu leidsimegi, et meil on ausam kuulutada, et sel ja sel päeval valmib uus lavastus ja selle uue lavastuse pealkiri öelda välja alles siis, kui see tõeliselt on teada. Kuna enamasti on kõik viimase hetkeni muutumises.

Olete te kollektiivina võrdsed?

Loomulikult on sellel teatud piir, sest ühel hetkel tuleb otsus vastu võtta. Keegi peab seda tegema. Samas olen alati oma kolleegidelt eeldanud, et nad ei loe seinalt, mida järgmiseks tegema hakatakse. See sünnib ikkagi vaidluste tulemusena ja kui sa oled milleski veendunud, siis üritad teisi ka veenda. Juhul, kui sa seda ei suuda, tehakse midagi muud.

Võtame kas või «Barbarella». Minu valik see tegelikult ei olnud. Mulle oli see lihtsalt üks üsna jabur film ja mõtlesin tükk aega, et ma vist ei viitsi sellega tegeleda, aga vaidluste tulemusena jõudsime selleni, et just sealt peaks meie avalavastuse kangelane välja kasvama. Ja nüüd olen ma ta üle väga uhke.

Kui oluline on teatri puhul muutus?

Väga oluline.

Mis on teatrielu mõte?

Mismoodi see teatrielu päris elust erinev on?

Sellisel juhul ma küsin, mis on elu mõte? Kas armastus?

Jah. Olla õnnelik, ja selle üks komponent on spetsiifiline olek, mida kutsume armastuseks. Tsiteerides meie uut lavastust:

«Hea elu, nii nagu mina seda mõistan, on õnnelik elu. - «Kas see tähendab, et kui sa oled hea, oled sa õnnelik?» - «Ei, see tähendab, et kui sa oled õnnelik, oled sa hea.»

Ilus. Ma arvan, et sellega võime selle loo lõpetada.

Jumala eest!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles