Aja auk. Pole enam naljakas

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

«Tusk» oli Californias tegutseva soft-rock-bändi Fleetwood Mac kaheteistkümnes stuudioplaat ja valmis sai see 1979. aasta oktoobri keskpaiku. 35 aastat tagasi sel nädalal võttis see enda valdusesse Briti plaadimüügitabeli tipu.

USAs nii hästi ei läinud, laeks jäi neljas koht. Asjaolusid arvestades oli see tegelikult nende kolmas plaat. Bänd oli selles mõttes kummaline, et läbis enne päriselt suureks maailmalavade artistiks saamist mitu faasi ja koosseisu, mille ankruks oli küll alati bändi asutajaliige, trummar Mick Fleetwood. Kolmas plaat oli see nende tänaseni vahelduva eduga koos mängivale rivistusele – Stevie Nicks, Lindsay Buckingham, Christine Mc.Vie, John Mc.Vie ja juba mainitud Mick Fleetwood.

Kujutleme nüüd natuke ette olukorda, milles bänd oli, kui nad hakkasid salvestama plaati «Tusk». Nende eelmine album «Rumours» (1977) oli massiivselt edukas – see on müünud tänaseks 40 miljonit koopiat ja asub sellega kõigi aegade müügitabelis kohal number 6. 70ndate lõpu California soft-rock-skeene oli sel ajal absoluutne muusikamaailma rahamahuti, mille käive, ütleme nii, oli maailma suurim. Et kogu olukorda näitlikustada, võiks käiku lasta taigna kujundi. Tohutu suures anumas keerleb tohutu hulk raha, bändid ning muidugi ka muu industri, piima asemel kallatakse sinna patta pidevalt kokaiini. Masin aina hekseldab, tainas aina kerkib. Me võime kõike teha, annab iga signaal meile märku.

Fleetwood Mac koosnes kahest abielupaarist: Buckingham ja Nicks ning Mc.Vied pluss Mick Fleetwood, kes kunagi ühes intervjuus väitis, et on oma eluea jooksul kokaiinile kulutanud kaheksa miljonit dollarit. Mõlema abieluga oli just «Rumoursi»-järgsel ajal hakanud asjad selgelt allamäge minema. «Tusk», mis on eriti Buckinghami puhul inspireeritud sel ajal aktuaalsest new-wave-muusikast, ütlebki seda, et me võime kõike teha. Meid ei huvita hitid, meid ei huvita müük, te vaadake, kuidas me teie silme ees lihtsalt maani maha põleme.

Plaadi nimiloos laulab Lindsay Buckingham: «Why don’t you tell me what’s going on? Why don’t you tell me who’s on the phone? Why don’t you ask him what’s going on?» «Mis toimub, kellega ma räägin,»küsib Buckingham ja tema hääle taga hiilib samade sõnadega tema abikaasa Stevie Nicksi hääl. Selles pasunate ja monotoonse trummeldamisega loos kuuleme justkui kokaiinipsühhoosis ja armukadeduses telefoniga tühjusesse rääkivat meest. Ka teised Buckinghami lood räägivad tüdimusest ja karika täis saamisest, kuid teevad seda vihaselt, mitte resigneerunult. «Ei ole naljakas, kui miski sind enam ei eruta,» laulab ta loos «Not that Funny», või «kõigile on küllalt» loos «That’s All For Everyone».

«Tusk» on 19 looga topeltplaat, mis koosneb kolme autori autorilugudest – Buckinghami, Nicksi ja Christine Mc.Vie. Buckinghami lugusid iseloomustabki mingi psühhootiline nõudlikkus ja kiirelt närviline americana-põlemine. Nicks on elegantselt elektriline AM-lainepikkuste müstik, nõid, šamaan, kelle maailm tundub olevat hõljuvam ja sellisena märksa rohkem kontrolli all. Nõndasamuti on ka Christine Mc.Vie väikeste intiimsete lugudega, mida kujutad ette mängitavat mõnes öises raadiosaates, kuhu helistavad ka üksildased unetud vaevatud hinged.

«Tuski» tegemisele kulutati miljon dollarit ja tegemise hetkeks oli see maailma kalleim plaat. Müüs nelja miljoni eest, mida võrreldes «Rumoursiga» tajuti kui täielikku läbikukkumist. Muidugi otsiti ka süüdlasi. Muusikaajalugu seda kui suurteost siiski ei salga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles