«Peer Gynt» on suursündmus, mille kallal Jüri Reinvere on Oslos töötanud üle kahe aasta. Kui võrrelda seda tema eelmise, Sofi Oksaneni «Puhastuse» põhjal tehtud ooperiga, ütleb ta ise, et on selle tegemise ajal oluliselt vähem reisinud. Suur ooper on nõudnud jäägitut pühendumist. Teame Ibseni «Peer Gynti» ja Griegi «Peer Gynti». Nüüd saame teadma ja tundma ka Reinvere «Peer Gynti»
Peer Gynt esietendub laupäeval ja teil on hetkel ilmselt käed-jalad tööd täis. Milline on üldse ühe ooperi kirjutamise puhul see kõige raskem aeg – algus, keskpaik või lõpp?
Niimoodi ei ole võimalik öelda. Ma olen ise vahel ooperi kirjutamist võrrelnud mäestiku ületamisega, aga siin on see mäestiku ületamine kestnud mitu aastat. Nii vaim kui füüsis peavad selleks hästi korras olema.
Kas ooperi kirjutamise kõrvalt on olnud võimalik ka midagi muud kirjutada, kasvõi selleks, et luua sellist rütmi peamisse töösse?
Minimaalselt. See on väga intensiivne aeg ja ooperit ei kirjuta valmis, kui sa selle juures ei ole. See hulk materjali, mis tuleb luua, on nii kolossaalne. Ma olen ju libretist ka, mis on võib-olla isegi kõige olulisem. See tähendab, et kõige suuremast filosoofilisest tagaplaanist kuni partituuri mikrodetailideni tuleb endal otsustada ja nende heitlused ühel hetkel n-ö paika panna. Seda ei tee ära, kui asjaga ei tegele. See on nagu linna ehitamine või riigi rajamine, milleks kulub ikka aega.
Olete maininud, kui keeruline on töötada selliste hiiglaste kõrval nagu Ibsen ja Grieg. Kui lihtne või keeruline on sellises olukorras oma kunstnikumina säilitada, on see üldse probleem?
Ei, ma ei usu, et see on olnud minu jaoks probleem. See paistab niikuinii välja, kes on autor, antud juhul siis mina, seda ei ole võimalik vältida. Selles ooperis on väga selgelt ära tunda minu kohalolek. See «Peer Gynt» rajaneb siiski teemadel, mis on läbivad ka minu varasemas loomingus. Selgelt on näha, et see on jätk minu «Reekviemi» teemadele. Küll katsusin ma kahte nimetatud härrat äärmise respekti ja lugupidamisega kohelda ja selles aitasid minu Stockholmis elatud aastad väga kaasa. Ehk Ingmar Bergmaniga suheldud aeg. See õpetas mulle, millal oma isikut jõuliselt esile tuua ja millal mitte. Lähtusin oma koolist Põhjamaade teatri südames.
Kas Ibseni loominguga tutvusitegi Bergmani kaudu?
Võib isegi nii öelda, ehkki ma küll tundsin Ibsenit juba varemgi. Huvitav on muidugi see, et esimest korda kohtusingi Bergmaniga «Peer Gynti» proovides Stockholmi Dramatenis, aasta oli siis vist 1994. Stockholmi aastad, jah, viisid mu Ibseni maailma väga sisse, sest Ingmari maailm rajaneb paljuski Ibseni maailmal, ja minu maailm rajaneb jälle väga tugevalt Ingmari maailmal.
Kui teile tehti Oslost ettepanek «Peer Gynti» teha, kas võtsite selle otsuse kiiresti vastu või heitlesite dilemmadega?
Vägagi kiiresti. Me arutasime mitmeid variante. Sõitsin siis Oslost Londonisse, kus vaatasin nädala jooksul ära kõik seal jooksvad Ibsenid, et saada uus kogemus sellest maailmast. Otsustasin selle järel ise «Peer Gynti» kasuks. Ooperimaailmas on see muidugi väga kiire otsus, selles osas me ei venitanud.
Ibseni tähtsust enda jaoks mainisite, kui oluline on teile Grieg?
Grieg on olnud minu jaoks suhteliselt kaugem helilooja. Võib-olla on see mõjutatud ka asjaolust, et õppisin Helsingis Sibeliuse Akadeemias ning soomlased ja Grieg käituvad, nagu nad teineteist ei tunnekski. (Naerab.) Samuti ei taha norralased jälle Sibeliust eriti tunda. Soome aastatel sain suure valangu Sibeliust ja Griegi vähem. Üldiselt kuulub ta aga nende heliloojate hulka, keda ma väga sügavalt austan.
Üks tähtis põhjamaine autor on teie «Peer Gyntist» veel läbi käinud. See on taani filosoof Sören Kierkegaard.
Kierkegaard oli Ibseni jaoks oluline. «Peer Gynt» on siiski üks Ibseni varasemaid näidendeid, ja nagu tihti kirjanduses on, nõjatuvad suurteosed teistele suurteostele. Ibsenil oli sel ajal suur vajadus, et tema teosed rajaneksid millelgi. Selles on mitmeid aluseid: piibellik lugu kadunud pojast on väga sügaval tuumas sees, samuti ei ole üldsegi kaugel Goethe «Faust», samuti Kierkegaardi filosoofia ja mõned selle põhiprintsiibid. Kierkegaard oli Ibseni jaoks oma põhjamaise keele rajamisel väga oluline. «Peer Gynt» on tal küll kirjutatud Itaalias, kui ta oli maapaos. Minu jaoks oli oluline, et ma ooperi põhifilosoofias talitasin Ibsenile ja Kierkegaardile lähedaselt, hoolimata sellest, et tegin sündmustikus suuri muudatusi – meil on uusi tegelasi, uusi stseene, aga põhifilosoofia jääb üsna sarnaseks.
Kui palju on teie jaoks see, mida loote, ka kommentaar meie kaasajale?
Alati. Isegi kui see ütleb no comments. Minu jaoks on meie kaasaeg väga oluline. Leian, et peame selles osas, mida teeme, alati olema kaasajaga väga täpselt suhestunud. Üks «Peer Gynti» olulisi taustaküsimusi ongi, et kelleks me oleme kasvanud, vaadates oma kultuuris lakkamatult tahapoole, mineviku suurkujude poole, ja kes me oleme täna oma suurte sümbolitega. Teatav pimedus, mis meil kaasaja suhtes hetkel valitseb, on minu arvates suur probleem, miks meil on praegu nii raske elada.
Kas olete tuleviku suhtes optimist või pessimist?
Olen väga rõõmsameelne pessimist, ütleksin.
Jüri Reinvere
Sündinud 2. detsembril 1971 Tallinnas.
Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis kompositsiooni Lepo Sumera ja klaverit Virve Lippuse juhendamisel.
Õppis aastail 1990–1992 Varssavi Chopini-nimelises muusikaakadeemias ja 1994–2004 Sibeliuse akadeemias.
2005. aastast elab Berliinis.
20. aprillil 2012 esietendus Soome rahvusooperis tema ooper «Puhastus».