Wajda võitlused

Kuidagi nii on läinud, et tänavusel PÖFFil olen vaadanud peamiselt vanemaid filme, täpsemalt vanemaid poola omi. Poola kultuur on ju väga oluline ja 20. sajand on selles osas olnud tugev. Andrzej Wajda on Poola filmiklassik ja «Raudmees» (1981) räägib meile ametiühinguliikumise «Solidaarsus» 1980. aastal korraldatud streigist Gdanski laevatehases, mis oli kommunistliku idabloki lagunemises murranguline.

See tõstis fookusesse Gdanski laevatehase elektriku Lech Walesa, kes mõne aasta pärast sai Nobeli rahupreemia ja hiljem Poola presidendiks sai, nagu mäletame. Walesa teeb kaamerarolli ka «Raudmehes». Näeme filmis nii päris Walesat kui dokumentaalkaadrite Walesat.  «Raudmees» niimoodi opereeribki – see on dokumentaalsete sugemetega mängufilm või vastupidi. Lisab faktidele natuke fiktsiooni, dramatiseerib neid niigi dramaatilisi sündmusi.

Peaaegu kolmetunnist filmi võib omamoodi pidada ka kuivaks ja didaktiliseks, sest räägib see ühe revolutsiooni poliitilist lugu või veel peenemalt väljendudes genealoogiat. See film ise on ühe võitluse osa. Teises pooles jookseb sisse ka armastusliin, mis didaktilisust natuke mahendab, mis mulle isiklikult väga ei meeldinudki, kuid samas oli inimlik. Film ja kunst üldse olgu vahel ikka didaktiline, õpetav, asju puust ja punaseks tegev jne. Olgu kuiv ja õhuvaba.

Wajda asjadel ainult selles liinis minna ei lase, kõik selle  loo juurde kuuluvad elemendid nagu lootusetus ja klaustrofoobia ning lootus ja vabanemine on tal meisterliku rütmiga välja mängitud. Selle filmi eest sai ta ka Cannes’is grand prix. Tasub vaadata, on nii kunsti kui saab ka targemaks.

«Raudmees» linastub pühapäeval, 30. novembril kell 19 Tartu kinos Ekraan