Soome režissööri Aki Kaurismäki filmides vägevalt mänginud Kati Outinen, kes kuulus tänavu PÖFFi põhivõistlusprogrammi žüriisse, ütles, et kõik auhinnasaajad tõusid pärlitena esile.
Näitleja Kati Outinen: nutsin «Luciferi» ja «Risttuules» vaadates
28. november 2014, 19:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kati, PÖFF on esimest aastat A-klassi festival.
Oo jaa! Palju õnne teile! Mul on äärmiselt hea meel. Eriti seetõttu, et Soome vaatajale on Eesti ju vaid paaritunnise laevasõidu kaugusel.
Kas festivali põhiprogramm vastab A-klassi tasemele?
PÖFFi põhiprogramm on väga hea segu peavoolu- ja väärtfilmist. Viimaste all mõtlen filme, mis on pikemad kui 90 minutit ning nõuavad sisseelamiseks aega ja keskendumist. Üldiselt aga oli tase väga kõrge ning kõik filmid olid äärmiselt erinevad, mis tegi žürii töö raskeks. Samas tõusid auhinnasaajad kõik siiski pärlitena esile, neis kõigis oli midagi erilist.
Parima filmi auhinna sai «Lucifer» ning parima režissööri auhinna Marat Sarulu filmi «Ümberasumine» eest. Miks just sellised valikud?
«Luciferi» lugu on väga naiivne ja äärmiselt poeetiline, peaaegu nagu muinasjutt unikaalsest külakogukonnast, mille patt lõhestab. Kuid hoolimata lihtsast süžeest on režissöör suutnud luua väljapaistva kunstilise terviku, kus iga element - kaameratöö, muusika, näitlejatööd - toetavad põhilugu.
«Ümberasumine» jäi aga meelde peamiselt oma võrratu pildikeelega. Sellesse filmi on algul väga raske sisse elada, kuna tempo on aeglane ning kaadrid meenutavad maale. Kuid mida rohkem seda vaadata, seda enam hakkab see sind endasse imema, justkui hüpnotiseerima.
Emotsionaalselt on «Lucifer» väga võimas, mina nutsin kogu viimase tunni. Ja ma nutsin ka filmi «Risttuules» vaadates. Tean ju küll Eesti ajalugu, kuid ükski film pole veel nii intensiivselt rääkinud sellest, mis tegelikult juhtus.
«Risttuules» on eelkõige väga tugeva režiilise kontseptsiooniga film. Miks andsite sellele operaatoritöö auhinna?
Eelkõige jutustab siin lugu ju pildikeel. Selles filmis puudub dialoog, kui voiceover´ina loetud kirjad välja jätta. Pildid on aga väga meeldejäävad. Näiteks mäletan Erna alandavat vägistamisstseeni: kaamera liigub tualetti ning pöördub siis ülimalt aeglaselt maas lamava naise poole. Võimas stseen. Ning selliseid stseene on siin palju.
Olete peamiselt tuntud Aki Kaurismäki filmide põhinäitlejana. On teil temaga veel koostööplaane?
Minul on temaga küll plaane, aga ma ei tea, kas temal minuga on. (Naerab.) Loomulikult, kui Kaurismäki peaks mulle helistama, mängin rõõmuga tema filmides.
Millega Kaurismäki praegu tegeleb?
Ta on Portugalis ja kirjutab seal oma uut raamatut. Tegelikult ta isegi veel ei tea, kas see on stsenaarium või raamat ning ma ei oska öelda ka seda, mis on teemaks, kuid eks me saa näha.
Olete hetkel vabakutseline. Mis on teie enda lähituleviku plaanid?
Just nädal enne PÖFFi sai mul valmis monolavastus, kus ma olen ise nii stsenarist, lavastaja kui ka näitleja. See on monoloog inimesest, keda tabab Alzheimeri tõbi veel enne, kui ta vanaks saab. Tegu on veidi ka isikliku teemaga: minu isal ja vanaemal olid mäluprobleemid ning mu parim sõber olid vaid 55, kui ta hakkas asju unustama. See oli küll hoop: «Mis mu sõbraga juhtub, ta on ju alles nii noor?»
Mulle pole aga põhiküsimus mitte haigus ise, vaid «kas mina olen veel mina pärast seda, kui ma kaotan mälu?» Kuidas leida uuesti kontakti endaga, kui oled nii palju muutunud? See on mingis mõttes ju sama protsess, mida elavad läbi teismelised.
Kus lavastust näha saab?
Tegelikult tegin selle algul ühe terviseseminari jaoks, kes tahtis ka mingit kultuurisündmust oma kavva. Kuid kõik mu sõbrad sattusid sellest väga vaimustusse, nii et nüüd üritan seda pakkuda ka teatritele. Näeme, mis saab.