«Lutsifer», režissöör Gust van den Berghe (Belgia)
4/5
Paradiisi kaotamine
29. november 2014, 01:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletate veel filmi «Tuukrikell ja liblikas», mis sundis vaatajat jälgima elu voodisse aheldatud liikumatu mehe ühe pooleldi avatud silma perspektiivi kaudu? Maailm paistis selles täpselt sama ahas nagu tollele õnnetule tegelaselegi. Tõsi, see kestis ainult mõne hetke, paljulubav vormiline intrigeerivus jäi lõpuni viimata. «Lutsifer» läheb lõpuni.
1,45 tundi vaatame selles sündivat nagu läbi suure ümmarguse lukuaugu või hoopis periskoobi, ainult et eemalt, nii et ümberringi on must pind. Nii võiks seda teha ka jumal sealt kõrgest taevast, vaadata Maad. Kujutavas kunstis on ümmargust teost nimetatud tavaliselt tondoks – spetsiaalselt selle filmi puhuks välja töötatud pildiformaat kannab vastavalt nime Tondoskoop -, kompositsioonivõttena on see tähistanud ka jumalikku harmooniat. Paradiisis ju nurki ei ole. «Lutsiferis» ka ei ole. Kuni päris lõpuni välja, kui ringist järsku taas tavapärane ristkülik saab.
Kaotatava paradiisi lugu ju see õigupoolest ongi, jutustatuna ühe uueaegse Mehhiko külakese näitel, kus dualistlik maailmapilt pole ometi veel kuigi sügavale juuri ajanud. Siis satub sinna Lutsifer, kes on parasjagu teel taevast põrgusse, pole enam ingel, aga veel mitte ka põrguingel. Tema ilmumine põhjustab paraja segaduse: kes kaotab süütuse, kes usu, kes lihtsalt iseenda. Igal juhul saavad patt, hea ja halb Lutsiferi juhatusel sellest hetkest konkreetse tähenduse. Ühes sellega areneb ka inimese teadvus. Edasi või tagasi, on juba teine küsimus.
See on väga eriline, ja võimalik et oma erilisuses ka laiemale publikule mittesöödav, ehk liigagi mudeldatud film, mille religioosse sümbolismi kõigi kihistuste mõistmiseks ei teeks sugugi paha omada ka põhjalikumaid teadmisi. Üles on see võetud Paricutíni vulkaani jalamil, ka filmis on näha selle viimase purske tagajärjel hävinud kiriku varemeid. Ka vulkaanist endast saab siin sümbol - see märgib korraga maailma algust ja lõppu.
Lutsiferi kehastavat Gabino Rodriguezt vaadates tuleb kohe meelde Rolan Bõkovi järsult etteulatuva lõuaga jesuiit filmist «Viimne reliikvia». Muidu mängib hispaaniakeelses filmis kohalik külarahvas, või mis mängib - on, millest ka selle vahetu mulje. Miks mitte üle vaadata ka meie enda «Põrgupõhja uus Vanapagan», just too Jaan Toominga filmiversioon.
«Lucifer» linastub laupäeval, 29. novembril kell 17.15 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza