Enne aastalõppu ilmub kirjastuse Tänapäev väljaandel Olev Remsu mälestusromaan «Inge ja Epp, kaks pruuti».
Loe katkendit: Olev Remsu malevamälestused Kamtšatkalt
2. detsember 2014, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autor ise ütleb oma raamatu kohta järgmist: «Mullu suvel peeti kaunis suurejooneliselt Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 50. juubelit. Tiit Pruuli ettevõtmisel ilmus parasjagu paks meenutuste, fotode ja dokumentide kogumik, toimus lustakas rongkäik läbi Pärnu linna, Vallikäärus tehti marudat malevatralli. Nagu toona… Keskealistes või vanemateski inimestes lõi välja malevaveri.
Minagi oli päris innukas malevafanatt. Kuulusin Pärnu-Jaagupi, Poola ja Kamtšatka rühmadesse, 1970. aasta suvel tegin malevalehte, sõitsin paari kuu jooksul Eesti risti ja põiki läbi, eriti meeldis mul viibida meresaartel ja teistes piiritsoonides, kuna mul oli nende, lihtsurelikele rangelt suletud alade külastamisluba. 1981.aastal ilmus mul malevaromaan «Lapsepõlvest Malleta» (kordustrükk 2010). Kuulanud seal Vallikäärus kaasmalevlaste mälestusi, turgatas mul, et paljust-paljust on mul veel jutustamata.
Käesolev romaan püüabki rääkida malevaelust Kamtšatkal ühel kaugel suvel möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate alguses. Tegime seal maaparandustööd, meie rühmas oli 40 noormeest ja 2 neidu… Kõik me olime alla kahekümne viie, ning nüüd võite üks kord arvata, mis juhtus. Ja tulemus? Kaks abielu, täpsemini kolm. Kuidas paariminekuteni, ja just sellise mõnevõrra ebaloogilise arvuni jõuti, sellest saabki siit raamatust teada. Ja muidugi Kamtšatka ise, vulkaanid ja karud, kosed ja Vaikne ookean, maavärin ja kaldale tõmmatud vaalapüügiflotill ning purkide kaupa kalamarja, kalamarja, aina kalamarja. Kindlasti pole see reisijutt, ennekõike püüdsin tabada noorurite hingeelu ning aega.»
Katkend raamatust «Inge ja Epp, kaks pruuti»
Meie sammud pehmel vulkaanikamaral tolmutasid üles väävlihaisust tomu, meie nahk ja vähesed hilbud seljas kattusid pihukihiga.
Mina olin juba üpris võhmal, kui me üles jõudsime.
«Tegime ära, jummel-jummel!» juubeldas Inge, kui pani oma jala kõige kõrgemale, sinna, kust edasi tõusta oli võimatu. «Mina võitsin. Kaks korda! Olin esimesena seal, kus lumi ära kadus, ja siin, tipus.»
Tipus? Kas niisuguse asjanduse kohta võib üldse öelda, et tipp?
Muidu võrdlemisi koonusekujulisest vulkaanimürakast oli ülaots sirgelt maha lõigatud, terava harja asemel laius siin justkui tasane platoo. Ent seda ainult mäeküljelt vaadates. Kui sa paar sammu edasi läksid, siis nägid, et tegelikult oled sa nagu ringjal potiserval, su ees haigutas täiesti püstjate ja rohmakalt praguliste seintega hiigelavaus. See oli kraater, mis suitses. Kaugemalt vaadates oli tundunud, et terve kraater ajab pahvamisi heledat tossu välja, kuid siin nägime, et suitses ainult üks koht, see asus otse meie vastas. Toss immitses välja kraatriseina lõhedest.
Meie juures oli kraatriserv, see potiäär, päris lai, oma pool tosinat meetrit tuli ära, siin oli nagu turistidele mõeldud spetsiaalne platvorm, mis oligi turiste täis. Ent mõlemale poole seda looduslikku pisiplatood muutus kraatriäär aina kitsamaks ja kitsamaks.
«Viimase peal!» lausus Inge.
«Sürr,» sain ma kuidagi öeldud.
«Realistlik, mitte sürrealistlik, minu meelest,» sõnas Inge.
«Realistlik,» olin ma kohe nõus.
«Ma olen õnnelik,» ütles Inge ja üle ta kitsa näo libises õnnelik naeratus. «Ma olen väga õnnelik.»
«Ma ka olen õnnelik,» kohmasin mina.
«Tahad, ma ütlen, mida Maeterlinck selle kohta arvab?» küsis Inge.
«Tahan!» vastasin ma.
«Oot-oot, kuidas see oligi...» alustas tüdruk mälu pingutades ning jätkas siis lobedalt. ««Olla õnnelik tähendab ka ülejõudmist ärevast õnneootusest. Oleks tarvis, et aegajalt mõni inimene, kellele saatus on kinkinud särava, kadestamisväärse ja üleinimliku õnnekülluse, tuleks ja ütleks lihtsalt: ma olen saanud kõik, mida teie ihad iga päev hüüavad, mulle kuuluvad rikkus, tervis, noorus, kuulsus, võim ja armastus. Nüüd võin nimetada end õnnelikuks; mitte nende kinkide pärast, mida saatus on suvatsenud mulle anda, vaid seepärast, et need kingid on õpetanud mind vaatama õnnest kõrgemale.» Ega vist targemini enam ei saa? Või mis sina mõtled?»
Üleval oli ülev. Olin nagu tõotatud maal. Aga õnnest kõrgemale? Kuidas seda mõista? Eriti siin, taevaskõrgel, kust ülespoole võis tõusta vaid lennates?
Ausõna, ma tundsin, kuidas mu hing täitus erilise helgusega. Äkki oli mul õudselt piinlik kõigest räpasest tatisusest, mida ma olin endas kandnud. Ma tundsin häbi näruste mõtete pärast, mis olid kunagi mu peast läbi käinud. Näiteks see, et olin tahtnud Ingega sliipi panna. See madaldas isegi Inget, kuigi ta seda ei teadnud. Juba see sõna – sliipi panna, juba see oli jäletu. Kust ma selle sain? Kindlasti Tuulikši suust.
Ma tahtsin olla sama puhas nagu Inge. Ma oleksin teda kallistanud õrnalt-õrnalt, õnnelikult ning läbi ja lõhki platooniliselt. Absoluutselt, nagu ütleb Inge, platooniliselt.
Ainult et kuidas seda talle öelda?
«Ma... ma... ma...» pobisesin ma, ja siis jätsin katki.
«Võibolla oleme me siin esimesed eestlased,» oletas Inge.
See oleks küll äge.
«Kindlasti! Kes siia ikka enne meid tuli,» haakusin mina. «Sina oled esimene eestlane, mina esimene eesti mees.»
*
«Estontsõ,» ütles Mitšurin meie kohta instruktorile.
«Tere-tere!» rõõmustas instruktor.
Eestlane! Mis õigusega? Meie tahtsime esimesed eestlased Avatša tipus olla! Ei tea, kas eestlasi on terve Kamtšatka täis?
Tutvusime. Instruktori nimi oli Nadežda Piip, Nadežda Sergejevna Piip.
«Kumb piip, Nadežda Sergejevna?» täpsustas Tuulikš. «Kas tossav ninasoojendaja või see piiksutaja piip-piip autol?»
«Meie oleme vulkanoloogid, meie oleme suitsevad piibud,» naeris instruktor. «Ja teie võite mind kutsuda lihtsalt Nadjaks, vulkaani otsas ei sobi viisakustega liialdada. Kas teie, eestlased, Boriss Piipu teate?»
Boriss Piipu me ei teadnud.
«Halvasti, halvasti,» ütles instruktor Nadja. «Ei tunne oma suurt kaasmaaalast.»
«Kamtšatkal teavad Boriss Piipu kõik,» lausus Mitšurin.
Tuli välja, et eestlane Boriss Ivanovitš Piip oli Kamtšatka vulkanoloogiainstituudi rajaja ja kauaaegne direktor. Väga lugupeetud inimene. Akadeemik! Rahvusvahelise vulkanoloogiaassotsiatsiooni asepresident!
«Ta käis siin tihti,» lisas Mitšurin. «Ta käis muidugi kõigi Kamtšatka vulkaanide otsas, kuid Avatša oli tema lemmikvulkaan.»
Popsutajal on lemmikpiip, Piibul lemmikvulkaan!
«Meil, Kamtšatkal, on kokku 36 vulkaani!» hõiskas instruktor Nadja.
«Boriss Ivanovitš pooldas 28 teooriat,» kahandas Mitšurin tulemägede arvu. «Ei maksa pilli lõhku puhuda, manitses Boriss Ivanovitš.»
«Ja kui lugeda veel ka kustunuid siis on meil kokku üle kolmesaja vulkaani,» ütles Nadja.
«Tema teab, tema on Boriss Ivanovitši sugulane,» ütles Mitšurin meile.
«Hõimlane,» täpsustas Nadja. «Me kõik armastame Boriss Ivanovitši. Terve Kamtšatka armastab. Me armastame teda praegugi, kuigi teda juba kuus aastat meie hulgas pole. Näete, see on kollase tormikuuega mees on Boriss Ivanovitši poeg, minu abikaasa, Ivan Borissovitš Piip,» ütles instruktor Nadja ning näitas kraatri põhjas askeldavate vulkanoloogide poole.
Tema ise on siis Piibu minia! Aga Piibu poeg on raskesti eristatav, sest seal all on kõigil sinepikarva kestad!
«Mida nad seal teevad?» päris Inge.
«Esiteks koristavad sodi ning teiseks uurivad, millal vulkaan jälle purskama hakkab,» vastas Nadja.
«Ja millal siis?» pärisime me kõik.
«Viimastel andmetel alles kahekümne aasta pärast,» teadis Nadja.
«Kahekümne aasta pärast!» oli Inge sügavalt pettunud ning mossitas oma kitsaid huuli. «Õudne, kuidas üks vulkaan võib sind alt veda.»
«Kuidas alt vedada?» huvitus Jack.
«Ma olen siis juba surnud,» poetas Inge vaikselt ja kurvalt.