Kaus on rohkem kui elus, ta on elu parimas vormis
5. detsember 2014, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Jan Kausi suurimaks probleemiks on lugude algused. Tema kolme põlvkonda elu haarav romaan «Ma olen elus» algab vaevaliselt.
Õigemini tekib tunne, et «olen tuhat korda lugenud, et keegi on plaadipoes ning leiab oma lapsepõlvelemmikute kogumiku või kuulab The Smitshi … Leidke mingi uus kujund helgest noorusajast rääkimiseks».
Esialgu on Kausi tekstist raske ka aru saada, kes on kes ja mis ajastus parasjagu tegevus toimub (sest kolme põlvkonna lugusid räägib autor läbisegi ning seetõttu hüppab tekst nii ajas kui ka ruumis). Lugemine on vaevaline umbes 40-50 lehekülge, pärast seda läheb romaan käima ning nii hoogsalt, et enne lõpetamist ei soovi raamatut käest pannagi.
Sofi Oksaneni romaanide «Puhastus» ja «Kui tuvid kadusid» tõlkimine on Kausile stiilile ja loo jutustamisele mõjunud arendavalt. Ma ei tea, kas see on kirjanikule kompliment, kuid mina mõtlen seda kiitusena.
Nii nagu Oksaneni romaanides, on ka Kausi romaani taustaks Eesti ajalugu, kuid fookuses on inimesed ja saatused. Kausi romaanis inimesed kannatavad, ning kannatavad seepärast, et nad ise usuvad, et neil pole valikuid ja seetõttu tuleb vastu võtta kõik, mida elu pakub – talutakse vägivaldset ja alkoholi liialt pruukivat abikaasat; mehe armukest, kellega saadakse sõbrannaks jne.
«Ma olen elus» valude skaala on sama lai kui Eesti elu. Samas ei mõju mitte ükski teema – vägistamine, avarii pealtnägemine, vähk, lahutus, armukesed, invaliidsus ja hooldust vajav ema – kunstliku või liigsena. Näib, et paljud valud on autorile endale tuttavad ja seetõttu on see raamat siiras. Romaanile lisab laiemat haaret globaalse ravimiäri (täpsemini ravimtaimede äri) teema sissetoomine. Seega saab öelda, et Kaus on kirjutanud kaasaega peegeldava ajaloolise romaani.
Üllatuslikult saadab traagiliste, samas igapäevaste saatustega romaani helge toon. «Ma olen elus» pole politseikaadrid, vaid õnneliku lõpu aimdust lubav realistlik muinasjutt. Romaani pealkiri tõusebki kujundiks tänu selles tekstis peituvale optimismile ning usule, et kõik hull läheb mööda. Tuleb vaid ellu jääda ja ehk siis ühel päeval koputab sinu uksele keegi, kes sind päriselt mõistab.
Kusjuures vaatamata esimeste lehekülgede raskusele on «Ma olen elus» novellilikku pinget pakkuv terviklik jutustus.
2014. aasta on Kausil hea aasta – «Ma olen elus» on ta parim romaan ning suvel ilmunud minatuuride kogumik «Tallinna kaart» Kausi raamatute edetabelis auväärsel teisel kohal.
Raamat
Jan Kaus
«Ma olen elus»
Tuum, 2014, 280 lk