Hommikul kell viis, kui olin lõpetanud Heinz Valgu raamatu «Pääsemine helgest tulevikust», tundsin, et ei jaksa ära oodata, millal ärkab mu kunstnikust sõber, kelle kohta teadsin, et temagi on seda raamatut lugenud. Hirmsasti tahtsin muljeid jagada. Aga Mati, pagan võtaks, maalib öösel ja põõnab siis lõunani!
Lõpuks telefon vastab. Noooh?
Ja siis soiub sõber mulle pikalt, kui halb raamat see on! Tema armastab lugeda pikali voodis, patjadel, no miks ei võinuks sel olla pehmed kaaned, no miks ta peab olema nii paks, nii kõva, nii raske? Mati! Hallooo! Äratus!
Tölplased, tähelepanu!
Heinz Valk rõhutab eessõna esimese lausena ja tagakaanel uuesti – see ei ole elulooraamat.
Nõus, aga mitte lõpuni. Muidugi on see raamat midagi hoopis palju enamat.
Mäletan, kuidas lapsena ootasin aastavahetuse Sirpi ja Vasarat just Heinz Valgu ajastu kultuurihiidusid käsitleva saržiseeria pärast. Mulle, algajale karikaturistile, oli see puhas mesi.
Nautisin meisterliku joone viimase vindini häälestatud lakoonilist täpsust. Mind lummas soe sõbralikkus inimeste kujutamisel, mis veidral kombel ei teinud allahindlust röntgenlikule läbinägelikkusele. Sa adud, et mees näeb portreteeritavat kontideni läbi, aga võid olla kindel – ta ei paljasta «patsiendi» suurimaid saladusi ja nõrkusi. Tuul teab, puud räägivad. Kuidas ta seda teeb?
Respect, man.
Nüüd, raamatus, on see kõik verbaalne. Ja monumentaalne.
Mis teeb ta suureks?
Valgu väljendusstiili nii kõne- kui kirjamehena iseloomustab liigliha puudumine, jõuline ja selge kujundlikkus, mahlased ja rabavalt tabavad kirjeldused. Ning kõrge kullaprooviga huumor. Raamatus voogab katkematus elu- ja mõttevoos vist küll rohkem kui tuhat lugu, ajades ühel hetkel naerma ja inspireerides teisalt mõtisklema nii erinevate aegade sousti susatud inimeste saatuse üle.
Me ei leia siit autori siseheitlusi, kahtlusi, heitlikke otsinguid. Neid lihtsalt ei ole. Kuidas on see võimalik, see kuulub ju inimeksistentsi juurde?
Muidugi, aga kui sa toetud kahe jalaga aadetele, kui sinu kõige olulisemad põhimõtted on põlvini kodumaa mullas, siis – ongi korras! Jamad ja visklused ei domineeri, ei juhi sind, ei saa sinust eales võitu: Saatus kannab sind kätel ja asjad lahenevad iseenesest.
Sellest raamat oma sügavaimas olemuses räägibki.
Heinz Valgu käitumine on olnud läbi aegade aateline ja adekvaatne. Kunstiinstituudist üritati teda meelsuse pärast kolmel korral välja visata. Hulludel aegadel kunstnike liidu juhina puhverdas ta punaseid välgunooli mättasse.
Eesti jaoks ülimalt õnnelikult, ilma ühegi vereohvrita kulgenud lohetappu ei kujuta me ette Valgu selge sõnumiga kirglike kõnedeta. 1991. aastal, kui Toompea lossi ees piketil nõuti plakatitel tema surma, lõpetas Heinz osalemise aktiivses poliitikas. Pronksiööl astus ta välja Keskerakonnast.
See on selge retsept. Kompromissitu aususe ja puhta südametunnistuse säilitamine läbi ükskõik milliste aegade õnnestub tänu kombinatsioonile väärikusest, aatelisusest ja arenenud huumorimeelest. Oskus näha asjade naljakat poolt päästab meeletervise, pole võimsamat relva lolluse, kurjuse ja rumaluse vastu.
3. peatükk, «Tabatud ime»
Nagu muinasjutus, satume tõelisesse aaretekambrisse alles loo lõpus.
Eesti taasiseseisvuse saabumisest on kirjutatud, vaadates vaheldumisi esimesest reast ja tribüünilt. Pilt, mille autor meile maalib, on ühel ajal Viiralti «Põrgu» ja Lutsu lahing Leipzigi linna all.
Olgem tänulikud, et need päevad on tänu väärikale vaatlejale talletatud ajaloo tarvis vähemalt ühe selge, ausa pilguga. Sooja, muretseva ja puhta südamega. Minu ettepanek – kust veel kui mitte siit tuleks võtta käsitlus ja peatükid lastele ajalooõpikusse!?
Lugege neid kirjeldusi, vaadake neid tegelasi – see on ju Kes On Kes Eestis Tegelikult!
Ka neid hetki jäädvustab Valk nagu geniaalne saržist. Selge, puhta joonega. Ta ei saa seletada, õigustada, vassida. Ta teab, et siis ei tunneks keegi enam portreteeritavat ära. Ja ta tabab kõige olulisema – selle, kes tõi Eestile taasiseseisvuse.
See oli Rahvas. Lugege.
Neil ärevatel hetkedel, kui lõviosal saadikutest lõhnas püksis kaka järele, kõik nääklesid kõigiga, igaüks passis oma hetke, ootas «jumalikku märguannet», «õiget aega»; neil ülimalt pingelistel ja segastel minutitel said lossi ette kogunenud hulkade väest, rahva selgest tahtest ja kindlameelsusest intritega toimimisel «valitud ja võitud» ühel hetkel lausa metafüüsilist tuge, julgust, selgust – ootamatu üksmeele – ja vormistasidki ära!
Nii oli.
Mis saanuks?
Heinz Valgule pakuti omal ajal kaks korda ministrikohta, ühel korral ka võimalust kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks.
Ma tean, et olulistel hetkedel valib aeg välja õiged inimesed õigetele kohtadele – aga lihtsalt ajude gümnastikaks mõelgem hetk, milline võiks olla meie elu ja riik, kui Heinz Valk oleks soostunud tõstma oma turjale taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi kaelakoogud?
Minu hinnangul on «Pääsemine helgest tulevikust» teos, mida omas kategoorias on ilmvõimatu ületada.
Sügav lugupidamine ja tänud, Maestro.
* Nii kutsus Heinz Valku Juhan Viiding.