Wu-Tang Clan
Wu-Tang Clan
«A Better Tomorrow»
Warner Bros
Hinne: 4
Nädala plaat. Vist viimane perealbum
9. detsember 2014, 12:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel nädalal andsid pärast suhteliselt pikka vaikuseperioodi albumi välja kaks oma klassi absoluutset legendi ja ikooni: Austraalia metallsaurused AC/DC ja hip-hop-uunikumid Staten Islandilt ehk Wu-Tang Clan.
Wu-Tang Clani 20 aastat tagasi ilmunud debüüt «Enter the Wu-Tang (36 Chambers)» mõjus omal ajal plahvatuslikult. Meenutagem korraks, et aastal 1993 võimutsesid gangstaräpparid eesotsas Snoop Doggy Doggiga. Keegi ei vaidle vastu, et üheksa liikmega Wu-Tang pööras hip-hopis uue lehekülje. Žanritruu praalimine oli põhimõtteliselt olemas, kuid kõva ja rikka mehe tavaretoorika asemel lülitasid nad repertuaari pehmelt öeldes vägagi ekstsentriliselt mõjuva idamaise võitlusfilosoofia. «Enter the Wu-Tang (36 Chambers)» on tänaseni üks hip-hopi olulisemaid albumeid ja täiesti teenitult.
Seda latti on muidugi keeruline ületada ning sestap algabki arusaadavatel põhjustel üheksa kümnest «A Better Tomorrow» arvustusest 20 aasta taguse briljantse debüüdi meenutamisega. Wu-Tang Clanist on välja kasvanud mitu kõrvalprojekti ning selle liikmed on andnud välja märkimisväärseid soolosid.
«A Better Tomorrow» on Wu-Tang Clanil alles kuues stuudioalbum. Tempo on täiesti mõistetav, arvestades seda, et näiteks selle plaadi salvestamisele läks üle kolme aasta. Esimene singel, paljutähendava nimega «Family Reunion», ilmus tegelikult juba 2013. aasta juunis. Üheksat isepäist hardcore-räpparit on teadagi keeruline ühte jalga käima panna, erimeelsused on vahel õige suureks paisunud, plaadi salvestamist boikoteeris vahepeal metoodiliselt näiteks Raekwon ja üldiselt on enam-vähem kindel, et see jääb nende testamendiks.
Tegelikult on sellest täitsa kahju. Kuidagi ei saa nõus olla väitega, et Wu-Tang on end tühjaks väänanud. Tüübid on endiselt vormis ja hoiavad end konventsionaalsusest delikaatses kauguses. Helipilt on avar, koloriitne ja valdavalt maitsekas, kui ehk vast «Feltist» korraks läbimüdisev drum'n'bass välja arvata. Üldiselt on tegu mõnusate vana kooli saundide ja biitidega. Enamik albumist kannab Wu-Tangi de facto bossi ehk multifunktsionaalse RZA käekirja. Sämplingud on nutikad, kaheksakümnendate nostalgiline räpp-sound mõjub endiselt. On funki, on rnbʼd, bluusi isegi.