Tõnu Kaljuste: spordikooli ei ehitata staadionita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei kujuta ette, et Audentese spordikooli oleks ehitatud ilma staadioni ja ujulata. Sellest võrdlusest võiks saada aru igaüks. Seega, kui muusika- ja teatriakadeemias õpetatakse kõrgtasemel muusikainstrumentide valdamist, et üliõpilane saaks tulevikus toime tulla nii soolo-, kammer- kui ka sümfoonilise muusika interpreteerimisel, siis õppeprotsessis peab olema igapäevaselt saadaval suure saali akustika ning distants publikuga. Samad probleemid on näitleja- ja lavastajakoolitusel.
Kui järgmisena küsitakse, kuidas te seni olete hakkama saanud, siis muusikast/teatrist kaugel olevale inimesele peaks vastuse moodustama jälle spordi valdkonnast: nagu spordikool rendib ujulaid, staadione, jõusaale. Kulukas, väga kulukas… ja ebastabiilne ning ebanormaalne. Minu hinnang põhineb muidugi eeldusel, et räägime Euroopas valitseva rahu kontekstis. Sõja ja vaesuse olukorras oleks pilt muidugi teine.
Akadeemia ehituse esimene etapp valmis 18 aastat tagasi. See tuleb viia lõpuni. Meie saal pole aktusteks, vaid õppetööks. Me soovime olla maailma tasemel õppeasutus.
Meie rahulik rektor pole sooritanud efektseid aktsioone, pole midagi maha lammutanud ega midagi kõmulist avalikkuses tekitanud. Oleme vaid esitanud pidevalt soovi alustatud hoone lõpuni ehitada. Kõik vajalik on ootevalmis aastaid. Kui kaua veel? Kas Tallinnas oleks võimalik tulemuseni jõuda ilma käratsemiseta, nii nagu Tartus jõuti tulemuseni Elleri muusikakoolis?