Parimad raamatud. Jaan Martinsoni soovitused!

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees kogus kokku üheksa raamatusõbra lemmikud.  Siit leiate spordiajakirjaniku ja raamatufriigi Jaan Martinsoni soovutused. Valik on teie!

Lõppenu oli suurepärane raamatuaasta, üks kõigi aegade parimaid. 147 läbiloetud lektüürist oli kolmandik head, kolmandik väga head ja kolmandik superhead. Mis tähendab, et valikut teha on keeruline ning aasta lugemiselamuste nimekirjas peaks olema 49 teost, aga mahtusid vaid need.

Priit Põhjala «Militaarsed miniatuurid». See on justkui viimse võimaliku miinimumini tihendatud «Vahva sõdur Švejk» ja «Läänerindel muutusteta» ning saadud konsistents pööratud rahvuslikku realismi. Minimalismis peitub jõud. Aitab 99 militaarsest miniatuuris, et sõja, sõjaväe ja militarismi olemusest ja absurdsusest selgust saada.

Jo Nesbø «Kummitus» (tlk Maarja Siiner). Niipea, kui Jo Nesbø järjekordsest romaanist on viiendik loetud, tahaks tõsta selle aasta parimaks krimkaks. Ja nii iga kord. Mida aeg edasi, seda tumedamasse kaamosesse Nesbø ja tema loodud politseikomissar Harry Hole tungivad. Väljend nordic noir on liiga pehme, tema teoseid ümbritseb tökatine tumedus ja seda nii värvi kui konsistentsi mõistes. 

Jussi Adler-Olseni «Naine puuris» (tlk Tiina Toomet).Taanist pärit Jussi Adler-Olseni äraspidine Q-krimka pakub selle kirjandusstiili austajale viimaste aegade ühe lahedama lugemiselamuse. Carl Mørk, politseinike seas avalikult põlatud tüüp – põlgus on muide vastastikune – surutakse keldri sügavustesse jalust ära uurima ammuseid kuritegusid. Ta saab abilise, Hafez el-Assadi, kes on tont teab kust tulnud moslem. Ja hakkab juhtuma.

Vladimir Voinovitši «Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused» (tlk Jüri Ojamaa). Venemaa on absurdne riik, veelgi absurdsem oli Nõukogude Venemaa. Nii absurdne, et kui kirjutada sotsialistliku eksistentsi tegelikkusest, saab kokku iroonilis-absurdse romaani, mida Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus mõistagi avaldada ei saanud, küll aga mädanevas Euroopas. «Tšonkin» on kui «Švejk», ainult et absurdsem.

Mary Roachi «Lonks. Seiklused seedetraktis» (tlk Iiri Sirk). Kui lapselapsed tulid küsima, millest see naljaka pealkirjaga raamat – «Lonks» – räägib, kargas pähe lihtne ja klaar selgitus: kuidas söögist saab kaka. Just nii ongi. See, mis toimub meie seedetraktis hetkest, kui haukame õuna või kuukame õlut, on äärmiselt põnev, kuid meile tundmatu. Ilmselt teame universumi ääremaadest rohkem kui oma sisemuses toimuvast.

Daniel Kehlmanni «Maailma mõõtmine» (tlk Kristel Kaljund). Selleks et tutvustada maailmale kaht suurt sakslast – matemaatikut Carl Friedrich Gaussi ja loodusteadlast Aleksander von Humboldti –, võib koostada kuiva traktaadi. Ent kes seda lugeda viitsib? Samas võib kahe geeniuse eluteest kirjutada ka humoorika, kohati absurdsegi, särava ja põneva raamatu, mille võtavad kätte miljonid.

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika». Apteeker Melchiori sarja viies raamat annab eelnevatele silmad ette ja peaks kuuluma – ärgem olgem tagasihoidlikud, et mis nüüd meie, maarahvas, ka oskame – maailma krimiklassikasse. Samas lunastas Indrek Hargla vaid pooled eelmise raamatu kirjutamisel tehtud patud, kui saatis Melchiori kalli abikaasa teispoolsusesse ja tütre kloostrisse. Pattude lunastamine jätkugu!

Henning Mankelli «Enne külma» (tlk Kadri Papp)Kahjuks tuli palavalt armastatud komissar Kurt Wallaneri tütar Linda krimkafännidele külla vaid korraks, ühes raamatus, kuigi võinuks seda teha tihemini. Aga nii ta kahjuks on, et ka head asjad saavad ükskord otsa. Lõppenud aastal tuli Wallanderiga hüvasti jätta, sest Henning Mankell pani lugudele punkti. Kurb.

Anders Roslundi ja Börge Hellströmi «Kolm sekundit» (tlk Mari Jesmin). Rootsi autorite duo rebib lahti sotsiaalkapitalistliku ühiskonna järjekordse haava ning kirjeldab löövalt ja täpselt, kuidas politsei kurjategijatega koostööd teeb, lubadustest kinni ei pea ning mis toimub vanglates, kus narkootikumid on võimu poolt teretulnud.

Mart Poomi ja Indrek Schwede «Minu lugu». Kui Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom räägib tippspordi valust – jah, just eelkõige valust, sest tema ei sõitnud Ferrariga keset meediasära ega skoorinud meeskonda suurtele võitudele –, siis tuleb uskuda. Selgeks saab järgmine: kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab, paraku tahavad vaid üksikud nii väga, et on valmis ohvriteks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles