Aastalõputele kriitika: kolme peale kokku kannatas vaadata küll
2. jaanuar 2015, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Neli rööbastel,» tavatses mu emakeeleõpetaja hinnata kirjandit, millest oli näha, et autoril on küll mõned head ideed olnud, kuid teostus jätab kõvasti soovida. Sama hinde, neli kahe miinusega (4=) võib summaarselt hinnata Eesti kolme telekanali aastavahetusprogrammi.
Aastalõpuprogramm on iga telekanali kullaproov, mis annab võimaluse oma kõige paremad, vaimukamad ja säravamad ideed ning telenäod kokku koguda, tolmust puhtaks pühkida ning ekraanile lasta. Aga neid on vähe! Näiteks Peeter Oja ja Anne Veski esinesid pea samaaegselt erinevates telekanalites.
2014 ei saanud kuidagi läbi ilma parodeerimiseta, tundub, et see on nüüd meelelahutusliku tele peamine žanr. ETVs tegi otsa lahti Hannes Võrno ja Peeter Oja saatekülaline, võrratu näitlejanna Elisabet Reinsalu. Hästi parodeeris, pealegi pole varem tähele pannud, et ta selliste sketšidega avalikult üles astuks. Talle sekundeeris noor näitleja Priit Pius saates «Rahvasaadik Pius (tekst Paavo Piik). Kõik oli kena, eriti vaimukalt mõjus riigikogu kõnetoolis esitatud Matthew McConaugey monoloog (filmist «Wall Streeti hunt»). Pius jäi parodeerimisega hea maitse piirides, ainult teema objektid olid valesti valitud. Poliitiku üle nalja heitmine on tänapäeval lati alt läbi jooksmine. Või siis teine võimalus: poliitik, näiteks Edgar Savisaar on oma päris tegevusega juba nii koomiline, et iga rohkem värve peale keerata pole lihtsalt võimalik.
Tuntud headuses esines ETVs Henrik Normann oma erinevates telekanalites rännanud «Edekabeliga». Siin on mees, kes tunneb oma tööd! Tänavu kirjutas saate teksti Olav Osolin, mis andis nägude ja häälte tegemisele intellektuaalset sära veel juurde. «Foorumi» gallupiküsimus «Kas tahate vähema töö eest rohkem palka» võttis vaimukalt kokku selle nahkse jutusaate taseme.
TV3 olid oma paroodiaklipid muidugi varrukast võtta. Lasti «Näosaate» rull käima ja jälle ports eetrit hõlpsasti täidetud. Aga häda selles, et tegu oli aasta vaadatuima saatega, seega on kõik neid juba näinud. Paras see aeg uus sült lauale tuua ja kontrollida, mis nägu vahuvein külmikus on.
Nii ETV kui Kanal 2 oma aastalõpuprogrammi teljeks olid kaks meest stuudios, kes saatekülalisi intervjueerisid. ETVs võtsid külalisi vastu Hannes Võrno ja Peeter Oja Maardu mõisas, muusika eest hoolises koos külalissolistidega sõuansambel Swingers. Pärast üsna alguses eetrisse pääsenud muusikalist numbrit, kus vaest bluesi jõhkralt ilma vaseliinita vägistati, liikus näpp ansambli ekraanile ilmumise ajal konkureerivale kanalile.
Vanad «Kreisraadio» kalad salvestasid oma saadet vana rasva pealt ja tulemus oleks oma hillitsetud meeleoluga pigem sobinud jõuluõhtusse. Rääkivad pead. Eriti jutukad olid saatejuhid ise, kes kohati ei suutnud otsustada, kumb nüüd parasjagu sõna peaks saama. Näide halvast televisioonist oli «Õnne 13» tegelaste test. Mõlemad saatejuhid loevad mingit ainult neile nähtavat teksti ja naervad omavahel selle üle. Oleks ma siis saanud oma telefoni või tahvli võtta ja testi koos nendega teha. Aga ei. 1984. aasta teletase.
Teet Margna ja Kristjan Jõekalda «Aastavahetus Kanal 2ga» oli hoopis teist masti saade – hoogne, glamuurne, möllu ja pidutuju täis. Liikusid inimesed, liikusid kaamerad. Õhtu hiilgavaim osa: tempokas repliikide ping-pong Jarek Kasari, Tõnis Mägi ja saatejuhtide vahel. Kõik pingutasid, keegi ei lasknud pallil pudeneda. Võib-olla on asi selles, et Marga ja Jõekalda teevad pidevalt trenni, st saadet, aga Võrno ja Oja tulid amatööridena mütsiga lööma?
Õhtu oodatav nael, «(Rahva) Tujurikkuja» osutus valulikuks koeranaelaks. Mart Normet, žanr on kuivaks väänatud koos Ott Sepa ja Märt Avandiga! Kui endal värskeid ideid ei ole, siis ei saa neid ka amatööride käest. Mõnitati nii televaatajaid kui klippide autoreid, aga «Tujurikkuja» heal tasemel mustast huumorist oli tekst kaugel. Pigem selline punnitatud, sombune ja porihall huumor. Sellisel kellaajal ei taha virisemist ja tänitamist kuulata, pigem ikka head nalja ja pidutuju. Üldise aastalõputele taustal polnudki need klipid nii hullud, aga ma võrdlen tänavust «Tujurikkujat» selle saate hiilgeaegadega.
Mõlemad eratelekanalid näitasid pikendatud versioone oma lavastuslikest sarjadest, Kanal 2 «Naabriplika aastalõputrall» ja TV3 «Padjaklubi näärid». Raske on samade autoritega pikka versiooni välja venitada, kui tavaline töötempo nõuab kord nädalas ühe osa esitamist. Sedakorda olid «Padjaklubi» tegijad tublimad, nende seriaal sisukam. ETV piirdus «Õnne 13» puhul pooletunnise sutsakaga ja oligi hea. Arvestades, kuidas seal sarjas tegevustik venib, ei mängi pikemalt kuidagi välja, vaataja jääb tukkuma või vahetab kanalit. Rahvatervise seisukohast oli huvitav vaadata, kuidas tegelased õlut ja viina läbisegi jõid.
Siinkirjutaja jaoks algas teleõhtu kõige värskem ja originaalsem saade kell üks öösel: Peeter Ritso ja Mikk Mägi «Vanamehe» pikk nukufilm. «Vanamees» on uus tujurikkuja, läbinisti originaalne ja vaimukas. Häbiasi on Eesti algupärand kuhugi südaöö taha peita. Tema õige koht oleks olnud vahetult enne presidendi kõnet. Mis siis, et kõigile ei meeldi – eks ole igal aastal «Tujurikkuja» peale kah solvutud. Siis, kui sel saatel veel hambad olid.
Samuti on kahju, et vana-aasta programmist jäi välja Piret Krummi ning Katariina Tamme võrratu telelavastus «Võidab see, kellel on kõige hullem mees». ETV näitas seda teisel jõulupühal. Hea, et näitas, aga aastalõppu oleks «Kõige hullem» veel paremini passinud.