Aasta filmiajakirjanik Tristan Priimägi: soovin eesti filmile rohkem mängulist vabadust
6. jaanuar 2015, 17:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Selgelt domineerisid mullu mängufilmid, mis olid ühtlaselt keskmisest kõrgemal tasemel ja moodustasid huvitava ja vajaliku terviku. Ei kopeerinud, vaid täiendasid üksteist. Samas sellist väga eredat sähvatust nende seas siiski ei olnud, kõigi puhul võib esile tuua ka ilmseid vajakajäämisi. Aga et enamik olid debüüdid – lisaks veel Mihkel Ulgi «Nullpunkt», mis nominentide sekka ei mahtunud -, siis tasub oodata järgmisi aastaid. Huvitav, et lühi- ja dokumentaalfilmid – iseäranis viimastel on ikka midagi öelda olnud - olid seekord mängust enam-vähem väljas, ja lühianimatsioonil on nagunii pikkade vormidega keeruline võistelda. Viimaste puhul on aga huvitav see, et korraga on esil kolme eri põlvkonna filmid: vanameistrite (Pärn ja teised), vahepealse põlvkonna (Tender, Pikkov) ja ka päris noorte (Tuttelberg, Mälk) omad. Nii et seal järjepidevus justkui toimib. Mu enda eelistus oli mullusest Priit ja Olga Pärna «Lendurid koduteel». Miks? Vabaduse pärast. Just mängulise vabaduse pärast, mida tahaks ka teistele eesti filmitegijatele rohkem soovida.»