Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsendi Mare Müürsepa sõnul on viimastel aegadel ilmunud kurvastavalt vähe algupäraseid, Eesti oma autorite värskeid ja vaimurikkaid mudilasraamatuid. Enamik poes pakutavast on kordustrükid või tõlked.
Eesti mudilasraamatute seas on põud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe raamatupoes pakutavale lastekirjandusele pilgu peale visanud Müürsepp tõdes, et 150 lasteraamatu kohta leidis ta vaid umbes 15 sellist teost, mida nimetada mudilasraamatuks. «Kus tekst on sisukas ja mõnusas keeles ja sealjuures küllalt lühikestes annustes, nii et leheküljelt loetu jääb lapsele meelde, uuesti selle lehe vaatamisel saab ta meenutada sõnu ja neid ka võib-olla juba kirjas äragi tunda,» kirjeldas Müürsepp väikelapsele head raamatut.
Oluliseks pidas ta just teksti ja pildi parajat vahekorda ja seda, et need mõlemad oleksid meisterlikud - hea keelekasutus, arukas ja südantsoojendav sisu, kunstiväärtuslik pilt ja kujundus.
«Ülejäänud 90 protsendi hulgas on väga häid kordustrükke või uute illustratsioonidega varasemate tekstide väljaandeid, nagu Ellen Niidu luuleraamatuid ja muud sellist. Ridamisi on aimeraamatuid, nagu taimedest ja masinatest, aga ka hulgaliselt sarju meediategelastest nagu Tweenie-põngerjad, Shrek, igasugu staarid ja Hello-Kittyd,» lisas ta.
Häid näiteid on tema sõnul aga ka. Ta tõi välja Mait Laasi multifilmitegelase Miriamiga ilmunud kuus aimeraamatut Teet Kamariku mõnusas jututoonis. «Aidi Valliku «Mina, kana, lehm ja kratt» pole muidugi ainult mudilasraamat, aga selle publik algab kindlasti ikka juba üsna noorest lugejast-kuulajast. Julgelt omamoodi raamat on rahvaloomingule rajatud «Mõista, mõista, Leenuke»,» loetles ta.
Head näited omamaise mudilasraamatu võimalustest on Müürsepa hinnangul ka Elo-Mall Toometi «Ööilma värviraamat», Piret Raua «Emma roosad asjad», Urmas Viigi «2 mutti» ja Peep Soomani «Tapeedipoiss Tambet».