Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi valiti NO99 lavastus «Mu naine vihastas», mille on lavastanud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Tegemist on esimese Eesti lavastusega, mis on valitud teatrimaailma ühe mainekama festivalil põhiprogrammi.
Ojasoo: NO99 Avignonis on Eesti ajude ekspordi edulugu
12. jaanuar 2015, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida teile isiklikult tähendab lavastuse "Mu naine vihastas…" valimine Avignoni festivali põhiprogrammi?
Tiit Ojasoo: Käisin Avignoni festivalil esimest korda lavaka tudengina. Bussiga läbi kuuma Euroopa suve loksudes ja bensiinijaamades kodust kaasavõetud konserve süües võis siin mängimisest vaid unistada. Nüüd... väga hea meel on muidugi. Maikuus on Ene-Liisi ja minu uus Hamburgi Thalia teatris esietenduv lavastus Wiener Festwochenil, juulis Avignoni festival NO99ga - pole paha! Samas, pärast 2011 aastal Pariisis Odeonis mängimist tundub Avignon kuidagi loogiline jätk ja eks siingi tasub meeles hoida mu esimese õpetaja Aare Laanemetsa sõnu: seegi läheb mööda.
Isiklikust eduloost läheb mulle rohkem korda Eesti lugu: 1996. aastal Avignoni sõites pani Ingo Normet igale tudengile prantsuskeelese kirja kaasa, a la “tegu on vaese idaeurooplasega, laske ta teatrisse, kui mahub!”. Sellise sedeliga käisime ukselt uksele ja nägime off-programmis üht-teist, põhiprogrammi etendustele vaesed tudengid muidugi ei pääsenud.
Nüüd ise põhiprogrammis esinedes on see ju omamoodi Eesti ajude ekspordi edulugu. Kodus Sakala tänavas kukub saalil kohe-kohe põrand alt ära ja tualettpaberi ostmine kvalifitseerub luksuseks, aga Eesti mõte liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab.
Aga mida NO99 teatrile, arvestades, et selle lavastuse trupi suures osas moodustavad eelmine aasta teatrikooli lõpetanud noored näitlejad?
Tiit Ojasoo: Šampanjapudeleid lahti ei korgitud, mõeldi tehnilistest detailidest. Rõõmustati. Muretseti. Ma arvan, et eelmisel suvel Baltoscandalil esinemine oli emotsionaalselt ehk isegi olulisem - Priit Raud kutsus meid veel enne, kui lavastus valmis sai. Ja siin ei ole küsimus onupojapoliitikas - Raud ei ole mu onu, vaid karmi käega kuraator, samas inimene, kes usub kunstniku arenemisse ja on valmis talle selleks ka aega andma.
NO99 põlvkonnavahetuse aspektist vaadatuna - see põlvkonna vahetus oli ette teada ja nüüd on ta käes, pikkamisi vahetub ja siis ta vahetub veel ja siis, aastate pärast saame näha, kuidas oli. Olen kindel, et ilusamad ajad on veel ees, aga üle Kose-Lükati silla kihutavat tigu ei ole vaja kogu aeg kommenteerida.
Koolipõlvest meenub teatrinali - mille tegelikust tähendusest siis muidugi veel aru ei saanud! - ei ole suuri ega väikesi rolle, on vaid vaesed näitlejad. NO99 kohta käib see kuidagi eriti täpselt. Me oleme ansambliteater; ja ansambel on nii hea, kui parasjagu oli eilne etendus, me ei plaadista.
Miks valiti teie töödest just "Mu naine vihastas…", mida te ise arvate ja kuidas seda otsust põhjendati?
Ene-Liis Semper: Kuna suured festivalid teevad omad valikud aegsasti, oli "Mu naine vihastas ja kustutas kõik pildid, mis me puhkuse ajal tegime" (Prantsusmaal mängime lavastust õige, täispealkirjaga) Avignoni põhiprogrammi lukkulöömise hetkel meie värskeim lavastus ja tundub loogiline, et nad just selle valisid. Samas, lavastuses käsitletakse albumisse kogutud puhkusepiltide kui isikliku mälu ekvivalendi ja igasuguse pildilise jäädvustuse kui absoluutse tõe ekvivalendi järjest suurenevat osatähtust tänapäeva inimese elus ja see kõnetab ilmselt potentsiaalset vaatajat ka väljaspool Eestit. Inimestevahelised suhted ja küsimus, mis meist järele jääb, kas püüda hetke jäädvustada või elada hetkes, mida on pildi kokkupanekuks vaja jne - need on vaid mõned teemad, millega lavastus tegeleb. Dramaturgiliselt meenutab "Mu naine..." seda hetke, kui pimikus istudes hakkab ilmutivannis liguneval valgel paberil esmakordselt paistma kujutis.
Oma algsituatsioonilt on lavastus traagiline ja tegevuslikult naljakas, nende kahe pooluse vahel balansseerimine on teatraalsete situatsioonide tuum. Parematel hetkedel on siin ka teatavat espriid ja see pidada prantslastele meeldima.
Tehnilises mõttes ehitatakse üles ja pildistatakse etenduse käigus näitlejate poolt üle poolesaja foto, mida siis publik kohe ka näha saab. Kaamerast suurele ekraanile liiguvad pildid aga moodsalt, üle võrgu, nii on etendusse igakordselt sisse kodeeritud ka kerge riskimoment: kas juhtmevaba ühendus ikka toimib...
Kui mitu etendust te annate ja mis kuupäevadel on etendused?
Tiit Ojasoo: Avignoni festival soovib viite etendust. Kuna NO99 saabub Avignoni otse Hannoverist Theaterformeni festivalilt, siis mängime Avignonis tõenäoliselt juulikuu esimesel täisnädalal. Täpsete kuupäevade suhtes hakkame täna läbi rääkima.
Kui te midagi lavastuses muudate, siis mida ja miks?
Ene-Liis Semper: Olemegi praegu Avignonis kohalikke mängupaiku üle vaatamas, et leida sobivaim saal, mis vastaks enim algupärastele tingimustele. Pakutavad olud on korralikud, seega loodetavasti tehnilisi muutusi tegema ei pea. Mängime eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Eks see tõlkega mängimine nõuab subtitreerijalt väga täpset ajastust ning näitlejailt harjumist ja harjutamist. Detsembris mängisime juba korra Prantsusmaal, andsime sama lavastusega Nantes'is 2 etendust- vastuvõtt oli väga soe. Prantsuse publik on tundlik ja reageerib elavalt. Avignoni ajaks oleme juba karastunud.