Nüganen: «Mandariinid» püüab lepitada ja see ongi edu taga

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti näitlejad Elmo Nüganen (vasakul) ja Lembit Ulfsak Gruusia-Eesti ühisfilmis.
Eesti näitlejad Elmo Nüganen (vasakul) ja Lembit Ulfsak Gruusia-Eesti ühisfilmis. Foto: Allfilm.ee

«Mandariinides» näitlejana mänginud Elmo Nüganen viibis tänasel päeval oma uue filmi «1944» helindamises. «Kui see võimalus tekib, siis miks mitte,» vastab Nüganen küsimusele, kas ta sõidaks kolm päeva pärast «1944» esilnastumist toimuvale Oscarite galale. Kuldmehikesed antakse tänavu kätte 22. veebruaril. 

«Ma varem nii ei mõelnud, kuid tütar eile ütles, et «aga issi see juhtub sul ükskord elus».  Hakkasin mõtlema, et võib-olla tõesti minna ja vaadata see ära, et siis oled sa seal käinud. Kuigi lõpuks pole see üldse tähtis.»

Tähtis on Nüganeni arvates see, et «Mandariinid» ei tekita eri vaenupoolte vahel tüli, vaid püüab lepitada. «See on kõige olulisem. Arvan, et see ongi filmi edu põhjuseks ja miks see film on nii kaugele jõudnud. «Mandariinides» on püütud edasi anda ühe väikese rahva – asi pole tegelikult ka selles, kuigi meil on hea öelda, et just meie, eestlased on lepitajad – teine vaatenurk. Et ka kriisisituatsiooni võib vaadata inimese pilguga, humanistlikult, loobumata oma põhimõtetest ja muutumata ebainimlikuks.»

Loomulikult ka Nüganen tunnistab, et ühe Eesti film Oscaritele ja suurele pildile jõudmine on väga tore. «Ega see ei ole Esimene kord, mil Eestis on olnud selline film, mis on olnud teel sinna poole. Vähemalt nii olen ma kuulnud kinoinimestelt, aga siis oli aeg teine ja võib-olla pole nii palju panustatud vajalikule reklaamile. Maailm on ikka nii suur ja lai, et jõuda ühe filmiga kuhugi, siis selleks on vaja seda filmi kõigepealt näidata. Inimesed peavad saama aru, kas see film väärib või ei vääri tunnustust. Nii lihtne see ongi.»

Nüganen on kuulnud ütlemist, et mine tea, millal Eesti film Oscaritele uuesti jõuab. Nügenen  arvab just vastupidi. Ta leiab, et «Mandariinide» edu võib juhida tähelepanu Ida-Euroopa riikidele ning väikeriikides tehtavatele filmidele. «Mingil hetkel pidi see ju niikuinii juhtuma! Kui see oleks juhtunud varem, näiteks 70ndatel või 80ndatel, siis oleks see olnud veelgi parem, sest siis oleks nii mitmedki meie head seal huviorbiidis.»

«Mandariini» kogemus on Nüganeni mõjutanud, aga mitte turunduse ega filmist arusaamise osas. «Võib-olla natuke seda ka, aga üks kogemus on mul küll - olen väga tänulik režissöörile Zazale, kuidas ta meiega tööd teha. Ta ütles paar asja, mis tekitasid minus tema vastu tohutu usalduse, õigemini eneseusalduse. Sain aru, et režissöörina võiksin niimoodi näitlejate hirmu maha võtta ja nii näitlejate loovuse esile tuua. Ma ei taha täpselt öelda, mida ta ütles, aga ta kiitis mind hoopis teistmoodi, teise kandi pealt, kust tavaliselt pole kiidetud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles