Filmi näitamist saadavad Venemaal sekeldused

, dokumentalist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lapsed 404».
«Lapsed 404». Foto: Kaader filmist

Esimest korda puutusin ma Askold Kurovi loominguga kokku Jihlava dokumentaalfilmide festivalil. Sealses videoteegis nägin ma tema filmi «25. september». See ühe päeva jooksul filmitud linateos pani mind, täiskasvanut, lahinal nutma ja täiest südamest peategelasele kaasa elama.

Sotsiaalselt terav ja väga ehe film räägib lastekodus ja hiljem kasuperes üles kasvanud nooruki esimesest kohtumisest oma isaga. Mind hämmastas, kui lähedale pääses režissöör peategelasele, kui siiras ja usalduslik suhe neil tekkis.

2012. aastal sain Prahas üritusel «East Platform» Kuroviga tuttavaks ka isiklikult. Ta esitles filmi  «Leninland», mina aga oma filmi «Suur-Sõjamäe». Seal ta rääkiski, et «25. septembri» kangelane on tema enda kasupoeg. See julge ja aus vastus vapustas mind veelgi enam.

Praegu Tallinnas käival festivalil DocPoint linastub Kurovi uus film «Lapsed 404», mille ta tegi koos Pavel Lopareviga. See on lugu Venemaa homo- ja biseksuaalsetest noortest, kes tahavad ühiskonnale tõestada, et nad on olemas. Filmi pealkiri on sama, mis tuntud sotsiaalvõrgustiku Vkontakte grupil. See on selliste noorte inimeste solidaarsus- ja tugirühm, kes tunnevad ennast ühiskonnas tõrjutute ja kõrvaleheidetutena.

Foto: Repro

Askold, kust tuli filmi «Lapsed 404» idee?

Soov teha film seksuaalvähemuste olukorrast Venemaal tekkis homoseksuaalse propaganda keelamise seaduse vastuvõtmise aegu 2013. aastal. See arutelu, mis tollal meedias käis, lõhestas ühiskonna, suurendas oluliselt agressiivset homofoobiat isegi nende hulgas, kes polnud selle küsimusega varem kokku puutunud ja olid ükskõiksed.

Kuidas te filmi peategelased leidsite?

Pavel, kes on sarnaselt minuga lõpetanud Marina Razbežkina dokumentaalse filmi ja teatri kooli, küsis Facebookis ükskord minu käest, kas ma ei tahaks teha filmi seksuaal- ja soovähemuste teemal. Kokkusattumusena olin ma tol ajal ka ise just selle peale mõelnud.

Saime kokku ja esimese asjana filmisime üles omavahelised intervjuud-pihtimused. Need ei läinud filmi, ent olid oluliseks eeltööks, enne kui saime sama siiraid lugusid kuulda ka teistelt. Seejärel hakkasime otsima sobivaid kangelasi ja lugusid.

Just tol hetkel tekkis sotsiaalvõrgustikus grupp «Lapsed 404». Me küll lugesime neid lugusid, ent ei mõelnud, et neist võiks saada filmi peamine teema. Otsisime ja jälgisime ligemale pool aastat, ja siis otsustasime, et teeme ära. Sõitsime Nižni Tagili Lena Klimova juurde, kes oli selle grupi loojaks. Tutvusime, filmisime teda ennast puudutavat materjali. Kõige olulisem oli see, et Lena nõustus filmi peategelaste otsingutetele kaasa aidata.

Tolleks hetkeks oli tema hallatava grupi liikmete arv üle seitsmesaja ja Lena aitas meil kirjutada igaühele neist. 78 neist olid nõus filmiprojektist võtma ja lõpuks saime teha 46 anonüümset intervjuud Skype´i või telefoni teel. Noortelt endilt saime kümme tundi videomaterjali, kus nad filmisid neid ümbritsevat keskkonda: kooli, maja, linna. Seega on filmil palju kaasautoreid noorte endi hulgast.

 

Kui palju sekeldusi on see film kaasa toonud Venemaal või pole seda veel keegi näinud?

Venemaal näeb seda filmi internetist, me panime selle üles maailma esilinastuse päeval, mis oli eelmise aasta aprillis Toronto HotDocsi festivalil. Mis puudutab avalikke näitamisi, siis see on päris keeruline. Kõige esimese kinnise linastuse Moskvas rikkusid peaaegu ära õigeusklik-patriootilised aktivistid, kes marssisid saali koos politseiga. Linastus katkestati, kuni kõigi saalisviibijate dokumendid olid alaealiste tuvastamiseks kontrollitud.

Sellele järgnes nende avaldus prokuratuuri ja kaebus linastuse korraldajate peale. Mind ja Pašat kutsus prokurör enda juurde tunnistajatena. See juhtus suvel ja ma ei tea, mis sellest loost edasi on saanud.

Pärast näidati filmi Tarkovski nimelisel festivalil «Peegel» Ivanovo linnas. Seal kulges kõik suurepäraselt. Vladivostokis jälle tekkisid filmi näitamisega riskinud festivalikorraldajatel probleemid. Programmikoostajaid ähvardati vallandamisega, ent lõpuks jäeti vist nad rahule.

Sügisel Moskvas toimunud festivali «Tee filmi» korraldajad leidsid omapärase lahenduse, kuidas sekeldustest mööda minna: kõigile vaatajatele, kes tulid linastusele, anti isiklik sülearvuti ja mälupulgal ka film. See oli midagi perfomance'i-taolist: pime saal ja kõik vaatavad filmi oma läptopi helendavalt ekraanilt. Seega polnud see enam avalik linastus, vaid individuaalne läbivaatus.

Aga Lena Klimoval endal on tõsised probleemid. Neil päevil rahuldas Nižni Tagili kohus  kurikuulsa Venemaa föderaalse side, infotehnoloogiate ja massikommunikatsiooni kontrolli ameti (Roskomnadzor) kaebuse ja esitas süüdistuse «propagandas», trahvides teda 50 000 rublaga.  Kui pärast kõiki kaebuseid jääb kohtuotsus jõusse, toob see endaga kaasa ka «Lapsed 404» sulgemise, mis on löök neile teismelistele, kellele see on ainsaks kohaks, kust nad tuge saavad.

Raske on seda ette kujutada, aga Venemaa asub praegu teismeliste enesetappude arvu poolest Euroopas esikohal ja see on esmajoones seotud sellega, et noortel puudub võimalus saada psühholoogilist abi. Neil lihtsalt pole kellegagi rääkida, ja näib, et see ei pane muretsema ka riiki.

 

Kes võiks seda filmi vaadata?

Filmi peaksid vaatama kõik. Kui me saime Paveliga vaatajatelt esimese tagasiside, olime üllatunud ja rõõmsad, et kõige erinevamad inimesed, muuhulgas ka need, kes polnud kunagi elus ühtegi geid kohanud, rääkisid, kuivõrd see teema neile korda läks.

Üks naine tuli pärast linastust ja ütles, et tahaks tingimata, et ka tema lapsed seda näeks, sest ta ei taha, et neist saaks homofoobid. Mulle tundub, et filmi teema on laiem kui ainult homoseksuaalsed  noored. See räägib sellest, kuidas on olla teistsugune ühiskonnas, mis teistsuguseid välja tõrjuda tahab. Arvan, et see tunne on tuttav igale inimesele.

Kuivõrd on see film midagi muutnud või parandanud?

Vaevalt, et üks film saab tervikuna midagi muuta. On inimesi, keda see on aidanud oma vaatenurka muuta, kellelegi on see toeks olnud. Kõigist kommentaaridest on mulle kõige olulisem tänu, mis tuli ühelt poisilt, kes kirjutas, et pärast selle nägemist lõpetas ta enesetapu peale mõtlemise. Mulle tähendab ainuüksi see väga palju. 

 

Milles seisneb teie arvates dokumentalisti ülesanne?

Minu meelest on tema ülesanne olla tunnistajaks oma kaasajale. Mulle isiklikult on kaamera abiks, et olla dialoogis eluga, mõista, mis toimub minu ja teistega.

«Lapsed 404» linastub laupäeval, 31. jaanuaril kell 14 kinos Artis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles