«Kõiksuse teooria» on film raske närvihaiguse poolt ratastooli aheldatud geniaalsest teadlasest Stephen Hawkingist (Eddie Redmayne). Viis Oscari-nominatisooni, parima meespeaosatäitja ja filmimuusika Kuldgloobus. Tõotas tulla vapustav filmielamus.
Nutufilm geniaalsest füüsikust
30. jaanuar 2015, 15:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletaja Aleksander Suuman on kirjutanud nii (mälu järgi): «Stephen Hawking uurib musta auku. Seestpoolt.» Juba Cambridge'is õppimise ajal diagnoositi 1942. aastal sündinud Hawkingil närvihaigus amüotroofne lateraalskleroos. Aju signaalid ei jõua enam lihasteni. Ei mingit käimist, rääkimist, isegi neelamist. Arst ennustas 21- aastasele Hawkingile maksimaalselt kahte aastat veel, aga tema elab siiani. Selle mehe peas on sündinud teooriad, mis muutsid inimkonna arusaama universumi ehitusest, aga ta ei saa sellest meile rääkida. Filmi üks vähestest naljakohtadest oli see, kui Hawking sai oma esimese kõnesüntesaatori ja selgus, et see kõneleb ameerika aktsendiga.
Aga tegelikult ei räägi film üldse Hawkingist ega füüsikast, millest on koledal kombel kahju. Peategelane on hoopis tema naise Jane’i (Felicity Jones) kosmilise kaliibriga eneseohverdus. Pole ka ime, sest stsenaarium on mugandatud Jane’i memuaaridest. End keskaja luulele pühendanud filoloog abiellub ravimatult haige mehega, peab kantseldama ratastoolis meest ja kolme last. Aga sellise filmi tegemiseks ei pea ette võtma Hawkingi lugu. Kogu kosmoloogia võib paari suletõmbega stsenaariumist välja võtta ja asendada näiteks vigastatud sportlase looga. Tulemuseks samasugune peavoolukino.
Näitlejatööd on suurepärased, eriti Kuldgloobusega pärjatud Redmayne. Katsu sa rolli teha, kui kangelasele ei ole ette nähtud mingit kehakeelt ega miimikatki. Selles suhtes on Jones palju paremas olukorras, tema malbe pilkudemäng mesise muusikaõpetaja Jonathan Jonesiga (Charlie Cox) teeb au igale suhtedraamale. Vaataja hingeliigutuse garanteerib meisterlik filmimuusika, mis igast stseenist viimse sentimentaalsusetilga välja väänab.
Kogu lugu jätab hinge imeilusa roosilise tunde. Jah, neil oli raske, aga vaata kui mõistvad ja andestavad nad selle juures olid! Ei mingit kibestumist, vaid kord-paar tunnistab Jane, et enam ei jaksa. Aga siis saabub kohe sarmikas abimees. Varuge taskurätte ja minge vaatama, see on suurekaliibriline suhte- ja nutufilm. Omas žanris täielik meistriteos, auhinnad on asja eest saadud.
Ma väga loodan, et veebruaris ekraanidele jõudev «Imiteerimismäng», mis räägib suurest matemaatikust Alan Turingist, keskendub ikka tema teadlasetegevusele, mitte homoseksuaalsusega seotud suhteprobleemidele. Muide, Turingit mängib selles filmis Benedict Cumberbatch, kes 2004. aastal kehastas Hawkingit BBC telefilmis.
Lavastaja: James Marsh
Osatäitjad: Eddie Redmayne, Felicity Jones, Emily Watson, David Thewlis jt