«Beltracchi - võltsimise kunst», režissöör Arne Birkenstock (Saksamaa, 2014)
Kuriteokaaslased
30. jaanuar 2015, 17:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu räägib viis aastat tagasi Saksamaal avastatud sajandi ühest suuremast kunstipettusest, kus maalikunstniku andega õnnistatud ärihai Wolfgang Beltracchi võltsis nelja aastakümne jooksul sadu maale, teenides nende müügist miljoneid. Tema aktsioonist teadis vaid abikaasa Helena, ka teismelistele lastele oli isa arreteerimine ja tema tegelik «elukutse» tõeliseks üllatuseks.
Vändata dokumentaalfilmi kohe vanglasse minevast mehest on tõeline proovikivi, millega Arne Birkenstock huvitavalt ja mänguliselt hakkama saab. Kogu filmi veab mõistagi Beltracchi ülimalt vastuoluline karakter: ühelt poolt on tema lennukad ideed ja suured äriplaanid imetlusväärsed, teisalt tundub temas puuduvat igasugune inimlik mõõde, mis tekitab tunde, et ekraanilt vaatab vastu emotsioonitu monstrum, kes ilmselt ka kirstus lamades mõne sapise nalja viskaks. Kaamera ei tundu teda häirivat ka vangiminekuks kunstitarbeid kokku pakkides, pigem vastupidi.
Kohati tundub, et Beltracchi on ka režissöörile pähe istunud ning Birkenstock oma kangelasest liialt vaimustusse sattunud: film on üsna ühepoolne, politsei ja kunstikriitikute kommentaarid moodustavad marginaalse osa.
Ainus inimlik ja liigutav aspekt kogu filmi juures on geeniuse suhe oma piltilusa naise Helenaga, kellega nad moodustavad pulpfictionliku kriminaalse duo. Küll eraldi vangikongides, kirjutavad nad igapäevaselt üksteisele lehekülgede pikkuseid kirju ja käivad päeviti koos tööd tegemas. Tõeliselt kaunis ja filmilik «partners in crime» suhe, kui kogu esteetiline pool välja jätta.