Põhjala Jeruusalemm, tondid ja kirjasõna

Raul Meel- fragment kirjutusmasinajoonistuste seeriast teosest Klubi Foto: Janar Ala

See on hea, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus nüüd aeg-ajalt väljasõite korraldab. Sellised asjad harivad inimest. Möödunud aastal korraldati bussireis nii sedakorda Peterburis toimunud kaasaegse kunsti ühele suuremale sündmusele Manifestale kui organiseeriti Narvas maalikunstnik Tõnis Saadoja näitus, kuhu taas viis buss. Kõikidel neil bussireisidel on ennast bussi nähtamatumatesse kohtadesse tagasihoidlikult sisse sättinud ka alandlik allakirjutanu, salakavala eesmärgiga olla tähelepanelik reporter ja mitte jätta midagi enda teada.

Buss iseenesest on juba väga oluline meedium ja sellegi fenomenoloogiast pole palju kirjutatud. Sõit võib kesta kaua ja selle käigus jõuab muuhulgas ka iseendas selgusele jõuda või vastupidi. Sirge maanteeriba ikka kestab ja kestab, üksluised maastikud vahelduvad teiste üksluiste maastikega, taevas on rumalalt pilves. Sellist asja võib nimetada iluks.

Selle konkreetse Vilniuse-reisi puhul sai mõelda ka nii, et sõidame Vilniusesse, mida Napoleon nimetas omal ajal Põhjala Jeruusalemmaks. Seal asus enne II maailmasõda ka Ida-Euroopa juutide kultuuri ja hariduse süda. Vilniusest on pärit ka näiteks üks mu lemmikluuletajaid, 1980. aasta Nobeli preemia laureaat poolakas Czeslaw Milosz; samuti kuulus sarimõrvar Hannibal Lecter, kellega me ehk samadel asjaoludel arvestada ei saa, sest ta õnneks oli küll fiktiivne tegelane.

Maksimaalne vs minimaalne

Esimene suurem elamus, mida küll ei olnud planeerinud, saabus tegelikult Läti-Leedu kujuteldaval piiril. Seal kohtasime üht imelisimat poodidest, mida elus on seniajani olnud võimalus kohata. See oli kitšisõbra unistuste pood. Poest oli võimalik osta järgmisi asju: suveniir-WC, suveniirkaev, suveniirhärg, veidraimat sorti portselanist hobuse ja soku ristand, kelle olek oli ekstaatiline nagu kuulsal Bernini barokkskulptuuril «Püha Teresa ekstaas», kümmet sorti kellasid, mis olid küll tanki, küll laeva, küll ei tea mis kujuga. Praktilisema meelega inimene sai poest endale osta ka jope või reha, selles mõttes küll ainult maitsemeele ekstsessidele poldud keskendutud. Mina ostsin väikese veise, mis tundus sümpaatne. Järeldus: lätlastele ja leedukatele eestlastel kitšiarmastuses vist palju vastu panna ei ole. On, kuhu püüelda.

Leedu-Läti kitšipood oli täielik vastand Maria Arusoo kureeritud näitusele «Meel. Vahtra. Farkas_idealistlik funktsioon». Selle kokkuvõttev pealkiri pärineb Raul Meele konkreetse luule seerias «Klubi» sisalduvast tööst «Idealistlik funktsioon», mille sättis kuraator ühte ruumi Denes Farkasi raamatukoguga. Kui kaks inimest satuvad ühte ruumi, näiteks jäävad koos lifti kinni, hakkavad nad varem või hiljem natuke ka omavahel suhtlema. Nii pidi juhtuma ka Farkasi ja Meelega.

Seisin keset Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse suurimat saali, minu ümber sagisid inimesed, kes olid pärast näituse avamist tormanud saali, nagu oleks defitsiidiaeg ja jagataks leiba. Seisin, vaatasin ja mõtlesin prantsuse filosoofist Jacques Derridast, kelle filosoofias oli kiri ja kirjutamine kesksel kohal. Ka Meele ja Farkase töödes kohtasime pealiskaudsemal vaatlusel musti kirjatähti valgel pinnal. Seda pealiskaudsemal vaatlusel ja esmalt. Hiljem selgusid ka muud tõed.

Kui enne Derridad mõeldi valdavalt, et kõigepealt on meil suuline keel ja kiri pigem selle koopia, siis Derrida üks eesmärke oli anda kirjale iseseisev väärtus, murda see kõne loogikatest lahti. Et seda kõike ka praktiliselt ja näitlikult ellu viia, kirjutas ta ka raamatu «Glas» ehk «Klaas», kus ta mängis kirja erinevate visuaalsete võimalustega. Üks võimalusi kirja väärtustada, on teha ta graafiliseks, anda talle (ilus) kuju – seda suu ei suuda.

Denes Farkas ja tema raamatukogu. See raamatukogu oli osa ka Farkasi möödunud Veneetsia biennaalil Eestit esindanud projektist «Ilmne paratamatus». Seda projekti võib nimetada hästi disainitud mõtluseks keelefilosoofiast, katseks tabada olulist, puhastada maailma liigsest mürast, muuta kommunikatsioon funktsionaalseks. Farkasi raamatukogu meenutab pildi ja kirjatähe pühamut ja vaikusel on siin eriline roll. Aga raamatukogud ongi vaiksed. Kes raamatukogus lärmab, selle peale vaadatakse viltu. Tean ühte eesti juhtivat intellektuaali, kes tahab, et ta kodus valitseks raamatukoguvaikus. Et sellesse ei tungiks ühtegi üleliigset müra.

On ja ei ole ka

Raul Meel avastas konkreetse luule enda jaoks 1960ndate lõpus juhuslikult. Konkreetne luule: luule, mille puhul kirja kuju on sama olulise tähtsusega kui kirjutatud sisu. Konkreetse luule mõiste kui selline võeti kasutusele 1950ndatel Brasiilias, kuid sõnade ja lausete graafiliste kujudega mängimist on kirjandusloos esinenud varemgi. Meie jutustamiskäigu huvides tuleb kindlasti esimesena ära mainida 19. sajandi teises pooles tegutsenud prantsuse sümbolistlik luuletaja Stephane Mallarme, kellel oli omakorda Derridale väga oluline roll. Ka Derrida «Glasi» võib pidada konkreetse, kas just luule, aga proosa teoseks.

Meel avastas oma konkreetse luule niimoodi, et hakkas trükimasinal igavusest sõnu kirjutama. Sõnadel on sellisel puhul omadus hakata ennast justkui ise edasi kirjutama, tekivad mustrid ja rütmid. Selle tulemusel võib nii kirjutajal kui ka lugejal-vaatajal tekkida transilaadne seisund. Umbes selline, mida võib tekitada ka minimalistlik muusika või techno-muusika. See on koht, kus enam ei mõelda, vaid valitseb afekt. Ega siis Meel asja ees, teist taga oma esimese konkreetse luule või kirjutusmasinajoonistuste sarja nimeks «Klubi» (1968) ei pane.

Kas Meel ja Farkas tekitavad sõnade, lausete, mõtete, tähenduste vahele ruume ja rütme ainult mängu ilu mõttes või on neil plaan tabada sõnade tagant mingisugust müstilisemat ainet, n-ö murda läbi teisele poole. Kas tantsija techno-peol soovib lihtsalt tantsida või on tema soov saavutada mingisugune teisenenud teadvusseisund, mida võib nimetada ekstaasiks. Või on need kaks asja enam-vähem üks ja sama?

Ka Derrida puhul on tõlgendajatel olnud erinevaid tõlgendusi – on räägitud nii Derridast kui keelemängurist kui ka Derridast kui negatiivse teoloogia traditsioonide jätkajast. Negatiivne teoloogia: püüd tabada jumalat läbi eituste, läbi selle koha, kus midagi enam eitada pole võimalik, kus keel on otsas, kus paistab ekstaatiline ja vaikne päike. Kui Derrida enda puhul seda võimalust küsiti, vastas ta järgmiselt: «On ja ei ole ka.»

Näituse avamisel kõneles teiste hulgas ka Eesti suursaadik Leedus Toomas Kukk. Suursaadik kiitis kunstnikke ja eriti rõhutas Raul Meele olulisust. Raul Meel oli näitusel esindatud kunstnikest ainus, keda polnud avamisel kohal, sest ta avas samal ajal Kopenhaagenis näitust. Suursaadik rääkis kohale tulnud rahvale, et Meel oli nõukogude ajal dissident ja teda kiusati taga, nüüd aga on Meel üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid Eesti kunstnikke.

Meelele endalegi pidada meeldima oma tähtsusest rääkida. Kohati tundub, et Meele osas jaguneb Eesti kunstimaailm laias laastus kaheks, ühed peavad teda suureks loojaks ja isegi demiurgiks, teised suhtuvad sellesse kerge skepsisega ja nende arust on Meele saavutustega natuke liialdatud ja meeldib talle seda ka endale teha. Millised on vastavad protsendid, kui palju üht- või teistpidi arvajaid on, pole teada.

Derrida Vilniuses

Enne teist maailmasõda oli Vilniuse rahvastikust peaaegu pool juudid. Jacques Derrida oli Alžeerias sündinud juut. Tema loomingus olid tähtsal kohal ka tondid. Tema üks termineid on tontoloogia. Kui ontoloogia tegeleb olemisega, siis tontoloogia tondiks olemisega. See on juba üks natuke pimedam pind. Vilnius on mingis mõttes ka tondilinn, sest juudikummitused elavad Vilniuses edasi ja tuletavad ennast meelde.

Kõnnin laupäeva hommikul mööda neid kitsaid tänavaid, jõuan lörtsisesse parki, kuhu on end ritta võtnud raagus puurootsud. Isegi kui seda väga ei tahaks (ma küll tahan, kutsun seda lausa esile), tuletab ajalugu ennast tõenäoliselt meelde. Kuidas toimus selle akna taga elu näiteks aastal 1893, milliseid jutuajamisi peeti, millistest taldrikutest söödi? Kas mõnel oli seljas ka kuldtikanditega vest? Millist habet kandis rätsep? Oli ta hea inimene? Kas pagar oli paks? Jne. Arhitektuur on foto ja televisiooni kõrval kolmas suur ajaloo taasesitaja. Ajalugu lausa laulab, kui Vilniuses maju vaatad.

Tuvid tõusevad taeva poole lendu. Melanhoolne taevas ja rasked majad. Baroksed majad barokse taeva all, kirjutas Milosz, kõndis mööda Vilniuse kitsaid kaldu olevaid tänavaid ja mõtles, kuidas ta tahab siit provintsist minema. Facebooki kirjutab tuttav, et Vilniuses on tunda juba Euroopa lõhna, sellest üleval pool on ööülikool ja Valdur Mikita.

Eelmisel õhtul, pärast näituse avamist, olin sattunud paarile peole. Ma ei tea, kas asi oli minu enda rõõmsas meeleolus või olid need peod väga head, igal juhul vibe oli super. Kuidagi läks nii, et hommikul kella 6-7 ajal leidsin ma end tantsimas Vilniuse juutide seltskonnas. Stroboskoop vilkus ja mängis Buriali lugu «Temple Sleeper». Üks juuditütarlaps nägi välja, nagu riietaks teda ta vanaema, ja oli sellisena väga cool. Stroboskoobi maaniliselt vilkuvas valguses, kus kõik tundub justkui paigale tardunud, meenuvad jällegi tondid. Stroboskoop tarretab elu, muudab selle justkui fotoks. Ma vaatan tüdrukut nagu fotot.

Tondid tontideks ja fotod fotodeks, kuid me pole rääkinud veel kolmandast näitusel osalenud (foto)kunstnikust Anu Vahtrast, kes on üksiti ka osalejatest noorim. Temast räägime sellepärast viimasena, et Derridast pole tema puhul abi. Või isegi kui oleks, tunduks asi ehk liig kangutatuna. Anu Vahtra ei kasuta sõnu, vaid silmi. Tema installatsioon kannab võrdlemisi keerulist pealkirja «Resemblance and representation. Procedures of repetition i-iii». Samasus ja esitus. Korduse protseduurid 1-3. See töö kujutab ennast kolme erinevat musta võrgu esitust – videoluup, füüsiline objekt ja selle fotokujutis. Vahtra töö tekitab tajunihkeid umbes nii nagu stroboskoop, aga palju salapärasemal viisil. Nendesse tajunihetesse peaks saama sisse elada. Ma oleksin jälle nagu fotot vaadanud.

Näitusel käidud, linnas käidud. Rõõm õnnestunud kunstireisist on olemas. Siinkirjutaja Baltikumi pealinnade esikolmik tänase päeva seisuga: 1) Vilnius 2) Riia 3) Tallinn.