Seda, et Riho Unt erksa sotsiaalse närviga on, teame juba ammu, aga Nukufilmi stuudio raudvara Arvo Nuut on peale selle nimetanud teda ka veel eriti emotsionaalseks tüübiks, kes kõik ümberringi sündiva südamest läbi laseb.
Südamesse võetud maailm
6. veebruar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema viimase aja loomingus – lastefilmide kõrval, mis on justkui tasakaaluks – on sageli kordunud sõja, allakäigu ja hävingu motiiv või suisa teema, aga veel kunagi varem pole Unt selle juures muutunud nii dramaatiliseks, nii emotsionaalseks, nii sugereerivaks (mõni võib öelda ka, et manipuleerivaks) nagu nüüd «Isandas».
Selles üsna originaalitruus «Popi ja Huhuu» ekraniseeringus võimendatakse Tuglase igihaljas lugu vaat et hüperrealistlikuks, erakordselt julmaks kurbmänguks, mille puhul traagiline noot on kirjutatud juba esimestesse kaadritesse, kus Isand on erinevalt Tuglase teosest juba lahkunud, kui Popi hommikul silmad avab ja Lepo Sumera «Pala aastast 1981» kõlama hakkab.
Edasi veereb kõik fataalselt allamäge, Isandat ei tulegi enam ja stiihiline Huhuu pääseb puurist välja. Esimeste asjade seas lammutab ta ära gloobust üleval hoidva jala/raami, lüües maakera uperpalli. Võimsaid pildilisi sümboleid on siin teisigi, ja mitte ainult neidsamu, mis Tuglasel.
Undil on olnud mõnes oma viimase aja autorifilmis probleeme n-ö teemas püsimisega, mõtte täpse, kontsentreeritud väljendamisega. Siin on ta suutnud seda vältida: ekraanil sündiv püsib algusest lõpuni äärmiselt intensiivne ja kompaktne, hingamisruumi vaatajale praktiliselt ei anta. Üht või teist meeleolu võimendab omakorda muusika, taas erakordselt tihe ja emotsionaalne, peamiselt Pärdilt ja Sumeralt. Iseasi, kas need kõigile tuntud teosed ei kanna juba varasemast enesega kaasas teisi, vastuvõttu segavaid tähendusi.
Huvitava pinge annab filmile ka äärmiselt tõetruult kujundatud korteri ja sama tõetruult liikuma ning käituma pandud, aga siiski tinglike nukkude vastuolu.
Unt on varemgi eesti kirjanduse klassikalisi tekste filmiks vändanud – kahjuks on ta üks väheseid, kes meie animatsioonis seda teeb. «Isand» on igal juhul üks selle kulminatsioone («Kevadise kärbse» kõrval).
«Kevadine kärbes» lõpeb teatavasti sellega, kuidas peremees lahkub kodust, olles vaba tahte ja elu ettemääratuse üle filosofeeriva kärbse, prussaka ja ämbliku enne seda koos veega kraanist alla lasknud. «Isand» näitab, mis saab maailmast pärast seda, kui peremees on ära läinud. «Popit ja Huhuud» olevat pakutud Undile ja Hardi Volmerile teha kohe pärast «Kevadist kärbest». Unt jõuab selleni alles 28 aastat hiljem. Ju on siis põhjust. Just nüüd.
UUS EESTI FILM KINOLEVIS
«Isand»
Stsenarist, režissöör ja kunstnik Riho Unt. Operaator Ragnar Neljandi. Produtsendid Kerdi Oengo ja Andrus Raudsalu
Allfilm 2015
Alates 6. veebruarist Tallinna kino Artis koos teiste Riho Undi filmidega «Põhjakonn», «Vennad Karusüdamed» ja «Kevadine kärbes» (koos Hardi Volmeriga)