Reede õhtul toimunud NO99 muusikali „Savisaar“ esietenduse lõppedes tänas publik teatrit mitmeminutilise aplausi ja püstitõusmisega. Oma muljeid jagas Andres Anvelt.
Andres Anvelt: iga poliitik tahaks endast sellist muusikali
6. veebruar 2015, 23:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis mulje jäi etendusest?
Ma arvan, et iga poliitik tahaks, et temast tehtaks selline asi, aga kui ta on selle ära vaadanud, siis ta tahaks seda mitte näinud olla. Ma ei tunne Savisaare hingeelu või kui, siis natuke, kõrvaltvaatajana. Aga normaalsel inimesel – isegi kui ta on poliitik – võiks tekkida emotsioon, et ta ei taha, et temast niimoodi lauldakse, räägitakse. Võimu teostamise eesmärk on tõesti võim, nagu lavastuses öeldi. Aga see ei ole ainult see. Selle ümber peab käima teadlik arvamus sellest, et sa tegutsed ühise eesmärgi nime. Kui see eesmärk on väga personaalne, siis pole see õige.
Natuke magusat süüa, teistega jagada on hea, kui sööd liiga palju, hakkab iiveldama. Kui mõnest poliitikast tehakse selline, siis peaks temal hakkama iiveldama. Samas möönan, et inimesed, kes pooldavad Savisaart, selle peale koonduvad rohkemgi tema ümber. Savisaare kriitikud aga eemalduvad ja tekiv veel suurem vastandumine.
Kas ja mis moel võiks lavastus ja sellega kaasa käiv mõjutada valimistulemusi?
Ei, ei, ei.
Eredad hetked?
Marika Vaarik vaieldamatult. Ja siis teine vaatus ja Savisaare võitlus iseendaga, Nõunikuga ja Neitsite Koor laval. Kõige võimsam oligi kangelase võitlus võimalike reeturitega. Esimeses vaatuses oli kohti, mis tundusid nagu „Su nägu kõlab tuttavalt.“ Natuke läks tase all, näiteks Mart Laari tants. Aga teine vaatus tõi mind taas fänniks tagasi.