Reede õhtul toimunud NO99 muusikali „Savisaar“ esietenduse lõppedes tänas publik teatrit mitmeminutilise aplausi ja püstitõusmisega. Oma muljeid jagas Mikko Fritze.
Mikko Fritze: see polnud poliitiline lavastus
7. veebruar 2015, 00:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliste emotsioonidega te saalist lahkusite?
Heade emotsioonidega. Mingid asjad tulevad mulle vanadest aegadest meelde.
Mulle lavastus meeldis, oli huvitav. Võib-olla selle väga peene ja ilusa teksti jaoks oli see saal vahepeal liiga suur, aga mulle väga meeldis.
Mis üllatas «Savisaare» muusikali juures kõige rohkem?
Ma ei oodanud midagi. Ma oleksin võib-olla räigemat ja süüdistavamat etendust oodanud. Ma ei ütleks, et etendus pehme oli, kuid see oli päris tundlik.
Olete Edgar Savisaarega kokku puutunud. Milles lava Savisaar ja päris Savisaar kattusid, mille poolest nad olid sarnased?
Tegelikult nad olid sarnased päris paljus. Marika (Marika Vaarik mängib Edgar Savisaart) oli žestid väga hästi selgeks õppinud ja kõneviis oli ka Savisaarele omane. Marika on näitlejanna, kes mängis meest, aga ma arvan, et kõik, kes on Savisaart telekest näinud või temaga isiklikult kohtunud, tundsid Marika Savisaares ära Edgar Savisaare.
Millest või kellest NO99 «Savisaar» räägib?
Pealkiri on ju «Savisaar», aga ma arvan, et see lavastus räägib eestlastest, Eestist, võimust, võimu kaotamisest, võimatusest võimu kaotada, kui sa väga võimu armastad. Edgar Savisaarest ka, aga tema kaudu siis Eestist ja võimust, ja loomulikult ka poliitilisest olukorrast, aga samas polnud tegemist väga poliitilise tükiga. Tulemus oli teistmoodi, kui ma arvasin, valitud vorm oli hea.