Intrigeeriv teatriperiood sai raamatusse

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

 

Milline oli ja mida tähendas teatripropaganda Nõukogude Eestis? Mida mängiti Eesti sõnateatris aastatel 1965-1985 ja miks just neid lavastusi? Mis iseloomustas Voldemar Panso, Evald Hermaküla, Karin Raid, Mikk Mikiver lavastajakäekirja? Nendele ja paljudele teistele küsimustel saab põhjaliku vastuse kaheköitelise kollektiivse monograafia «Eesti sõnateater 1965-1985» I köitest «Teatriprotsess: taustad, ilmingud, peegeldused. Lavastajaportreed».

750 lehekülge paksu esimese köite peatoimetaja ning pilditoimetaja on Piret Kruuspere, toimetuskolleegiumi kuulusid lisaks talle teatriajaloo töörühma juht Lea Tormis, Luule Epner, Eva-Liisa Linder ja Mari Tuuling.

Eile esitletud I köites «Teatriprotsess: taustad, ilmingud, peegeldused. Lavastajaportreed» käsitletakse teatrisüsteemi ja teatrielu, teatriprotsessi – rõhuasetusega teatrikeele uuenemisel –, teatrite mängukava, stsenograafia arengut ning teatrimõtet ja -kriitikat. Samuti on siia koondatud 17 lavastaja loomingulised portreed. Illustratsioonidena on teosesse valitud üle 320 foto.

«Eesti sõnateater 1965-1985» üldine rõhuasetus lasub teatri ja ühiskonna, teatri ja rahvusliku kogukonna vastastikustel suhetel. Nõukogude perioodi ja toonase kultuuri käsitlemisel on eesmärgiks peetud eeskätt ajaloolise mälu (re)konstrueerimist.

Lea Tormis tunnistas esitlusel, et teda huvitaks antud perioodi analüüsida mentaliteediajaloo seisukohast. «Sest rohkem, kui ükski teine kunst peegeldab teater ühiskonda, ka sellisel juhul, kui ta üldse ei kavatse seda teha,» sõnas Tormis lisades, aga enne sellist lähenemist tuli valmis teha raamat, mis näitaks, mis üldse teatris toimus, mida mängiti ja kes mängis.

«Eesti sõnateater 1965-1985» jätkab Eesti kutselise sõnateatri ajaloo uurimuste sarja. Selle varasemateks väljaanneteks on Lea Tormise «Eesti teater 1920-1940. Sõnalavastus» (Tallinn 1978) ja Karin Kase «Eesti nõukogude teater 1940-1965. Sõnalavastus» (Tallinn 1987). «Eesti sõnateater 1965-1985» koondab I ja II köites kokku 17 kaasautori käsitlusi, seega iseloomustab teost kirjutajate mitmehäälsus.

Monograafia on valminud erineva institutsionaalse taustaga ning vabakutseliste teatriuurijate pikaaegse ühise töö tulemusena. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli emeriitprofessor Lea Tormise juhtimisel töötati esialgu läbi vastava ajajärgu materjalid ning valmis mahukas käsikirjaline uurimus. Pika ja keeruka toimetamisprotsessi käigus jõudis see avaldamiseks sobivasse mahtu ja akadeemilisse vormi.

I köite autorkonda kuuluvad Luule Epner, Madis Kolk, Piret Kruuspere, Monika Larini, Reet Neimar, Kiti Põld, Kaidi Roots, Jaak Rähesoo, Anneli Saro, Ülo Tonts, Lea Tormis, Lilian Vellerand ja Jaak Viller.

Monograafia tulevases II köites, kus kaasautoritena lisanduvad veel Eteri Kekelidze, Kristel Pappel, Pille-Riin Purje ja Leida Talts, vaadeldakse põhjalikult üheksa sõnateatri (Eesti Draamateatri, Vanemuise draamatrupi, Noorsooteatri, Pärnu teatri, Ugala teatri, Rakvere teatri, Vanalinnastuudio, Nukuteatri ja Vene Draamateatri) loomingulist tegevust. Lisaks ilmuvad seal ülevaated nn sidusteatriliikidest (ooper-operett-muusikal, tantsuteater), eesti teatrist paguluses, raadio- ja teleteatrist ning näitlejaloomingu arengust. 

Raamatu  kujundas Mari Kaljuste. Väljaandjateks on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool, Eesti Teatriliit ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles