Vanemuises esietendub selle sajandi esimene Tammsaare

Hendrik Alla
, kultuuriportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemuise Tammsaare-tõlgendus «Meie oma tõde, meie oma õigus»
Vanemuise Tammsaare-tõlgendus «Meie oma tõde, meie oma õigus» Foto: Vanemuine

Neljapäeval, 19.02 esietendub Sadamateatris Vanemuise selle sajandi esimene Tammsaare-tõlgendus.

Tanel Jonase lavastus «Meie oma tõde, meie oma õigus» on valminud Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osa põhjal. Lavateksti autor on Urmas Lennuk, kellele see on juba õige mitmes kord Tammsaare suurromaani dramatiseerida. 

Lavastuse kunstnik on Kristina Lõuk, valguskujundaja Tõnis Järs. Vargamäe vanu ja noori kehastavad vanemuislased Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Soomets, Riho Kütsar, Aivar Tommingas ja Priit Strandberg, kes on loonud lavastusele ka originaalmuusika.

Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare-tõlgendus alustab «Tõe ja õiguse» esimesest osast. Noor Andres ja tema naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kus kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Kui saaks uuesti alustada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema, või olnut ümber hindama?

«Tammsaare ja teatri suhetes on üks võluv aspekt kindlasti see, et eestlastel on põhitegelastest mingi ettekujutus juba olemas. Sellepärast hakkab kohe elama suhe saali ja lava vahel, isegi kui jälgitakse vaid rolle. Taneli variandi puhul võlus mind kõigepealt vana Andrese kõrvalpilk – tema on kõike Vargamäel toimuvat distantsilt jälgima suhestatud. Tavaliselt on see surmaeelseks peetav kogemus - vaadata oma elu kõrvalt, suutmata selles midagi muuta,» selgitab dramatiseeringu autor Urmas Lennuk.

Tanel Jonas: «Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia? Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.»

«Meie oma tõde, meie oma õigus» etendub sel hooajal Sadamateatris kümnel korral, esimesed etendused on praeguseks juba välja müüdud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles