Andrei Zvjagintsevile meeldib rääkida lugu, kuidas tema filmis “ Leviaatan“ ei mängita joobnut, vaid juuaksegi ennast päriselt purju. Publikule sellised jutud meeldivad. Meeldis ka laupäeval Samuel Goldwyni teatris aset leidnud mitteingliskeelse filmi Oscari sümpoosionil.
Ometi trumpas Zaza Urušadze ta üle, öeldes, et Zvjagintsev peaks selliste avaldustega ettevaatlik olema: mis siis, kui eeskuju on nakkav ja selline meetod hakkabki näitlejatele meeldima.
„Mandariinide“ režissöör, kes muidu grusiini kohta ebatavaliselt ujedana paistab, oli muidu ka heas hoos. Filmi saamisloost rääkides näiteks pöördus ta korraks taas Zvjagintsevi poole, öeldes, et sorry, Andrei, aga Abhaasia eraldumist Gruusiast toetas Venemaa. Ja et see sõda oli talle isiklikult väga valus, sest ta kaotas selles mitu sõpra. Publik tervitas seda aplausiga.
Samuti ei unustanud ta rõhutamast, et see film esindab Eestit, kuigi grusiinid peavad seda sama palju enda omaks nagu eestlasedki.
Õhtujuht, mitteingliskeelsete filmide Oscari komitee esimees Mark Johnson, teatas, et „Mandariinid“ on esimene Eesti film, mis on nomineeritud Oscarile. Ka seda saatis aplaus.
1000-kohaline, pea ääreni kuulajatega täidetud saal, kus tavaliselt kuulutatakse välja Oscari nominendid, reageeris kõigi viie filmi katkenditele - „Mandariinidest“ oli valitud see, kus Ivo kuuleb järsku oma töökojas tulistamist ja hakkab kodu poole jooksma, leides eest suitseva lahinguvälja – võrdse käteplaksutusega, v.a Argentina filmi „Metsikud lood“ puhul, mida saatsid ovatsioonid.
Loodetavasti pole see Oscari endeline.
Kui mina oleksin filmiakadeemia liige, poleks valikut sugugi kerge teha.
Tühjaks jäi Mauritania filmi „Timbuktu“ režissööri Abderrahmane Sissako tool. Tema võttis päev varem Prantsusmaal vastu seitse sealse filmi auhinda Cezar. Loodetavasti pole ka see endeline.