/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Enne aastapäevakontserdi algust küsiti lavastaja Mart Kolditsalt, kas ta ei avaks kaarte, mis saalis istujaid ja kodudes telerite ees istuvat rahvast ootab. Ta ütles, et suur lava tuleb igatahes rahvast täis, aga teda ennastki huvitab, kuidas vormist tekkiv sisu vaatajateni jõuab.
Mina istusin kodus teleri ees ja seda pidin küll kohe tunnistama, et vorm domineeris siin sisu üle. Kunstiteos tõuseb sisu ja vormi ühtsusest. Seda siin polnud. Esimesed kommentaarid ja seejuures mitte pahatahtlikud, vaid inimestelt, kelle maitset ja arvamust ma tunnistan, küsivad: kas see oli mingi psühhedeelne etendus?
Aastapäevakontsert ei pea mõistagi pretendeerima terviklikkusele. See võib olla näiteks ka presidendi kõne aktsendiks või kujundlikuks edasiarenduseks. Kas kontserdi pikka keskmist osa, Kristiina Ehini «Luigeluulinna» («Swan Bone City») muinasjutule kirjutatud Ülo Kriguli muusikateost (esitaja Iiris Vesik) võiks pidada illustratsiooniks laval kahel tasandil toimuvale, sellele, kuidas näiline tungib tegelikkusesse ja tegelikkus osutub näiliseks? Küllap vist. Sest presidentki osutas sellele, kuidas tõde (faktid) hüljatakse virtuaalsusse, kuidas teadlikult lausa luuakse virtuaalne ilm ja me ei saa sellest enne aru, kui meid endid on toodud selle tõeväänamise ohvriteks. Aga siis juba päriselt. Küllap selles oli etenduse moraal: las muinasjutt jääb muinasjutuks, meie kohus on elada faktilist elu. Ülo Kriguli teos oli muidugi omal kohal, sest sellesama teose eest anti talle eelmisel aastal Monte Carlo Ooperis üle mainekas Monaco Prints Pierre'i Fondi noore muusiku preemia. Aga kodutelerites ei saavutanud topeltmäng loodetud efekti. Ja kui ma nüüd end tavalise eestlase rolli asetan, keda Jaan Pehk ise kehastuma oli seatud, siis kahtlen küll, kas inglise keeles lauldud tekst üldse enamusele vaatajatest pärale jõudis.
Mis jõudis, see oli Ardo Ran Varrese avamängu «Vabariigi kodanikud» taustal esitatud pildikogumik möödunud aasta sündmustest, nagu ka Voces Musicalese esitatud Pärt Uusbergi «Muusika», teos, mida helilooja ise ka juhatas. Südamlik stseen oli Pehk laval «Kevade» filmile kirjutatud Tormise süidi taustal. Vahepeal tulistati rocki kümnest kitarrist (Rasmus Puuri seade teosest «Paigalseismine on igatahes tagasiminek»). Laserkiired pidid ilmselt markeerima kitarri või harfi keeli. Efekt võis rabada publikut, aga mitte vaatajat kodudes. Marcel Johannes Kitse esitatud Arvo Pärdi «Pro et contra» oli võimas. Kontsertetenduse lõpuosas soleeris taas Jaan Pehk. «See alles jääb» seostus ekraanil jooksvate kaadritega ajast, mida võib nimetada kujundlikult «üks tund enne vabadust».
Ja siis see päris lõpp. Liigutav oma eheduses. Kõik on laval. Õieti lava ja saal saavad üheks. Kõlab «Mu isamaa on minu arm» – eesti rahva usutunnistus.