Suvel 2005 kohtusid kitarrist Paul Daniel ja laulja Liisi Koikson projekti raames, kus esitati rahvakoraale. Danielile imponeeris Koiksoni lihtne ja «vigurdamata» laulumaneer ning samal aastal, Saksamaal vahetusõpilasena kirjutas ta esimesed eesti rahvalaulu seaded. Tagasi tulles kontakteerus muusikutega, kellest said Helletused, ja juba 2006. aasta juulis tehti lavadebüüt Viljandi pärimusmuusikafestivalil.
Olgu öeldud, et esimese plaadi salvestusel istunud Veljo Tormis ise nende elaval salvestusel Ukraina kirikus ja öelnud lahkudes südamlikult: «Aitäh!» (ka oma 80 aasta juubeli intervjuus Postimehele 6. augustil 2010 tõi Tormis tänapäevastest koosseisudest välja just Paul Danieli ja Elletuse – toim).
Selline meelitus ja kuulajate huvi andsid tuult tiibadesse ja nii jätkus ansambli juhi Danieli retk rahvaluule ja -laulu radadel. Kirjandusmuuseumist otsitud tekstidele, Armas Laurise kogust ja Tormiselt saadud viisidele lisaks kombineeriti oma muusikat ja sõnugi. Püüti leida universaalseid tekste, mis oleksid ajakohased tänapäevalgi.
Tegi Eplikuga rokki
Jätnud oma nimest kaks tähte (et mõnes muus keeles vältida põrguseoseid – toim), jätkas Elletuse samal, kuid nüüd juba kindlal kursil ühendada kaht täiesti erinevat: regilaulu ja komponeeritud muusikat koos improvisatsiooniga.
Džässitaustaga noored haritud muusikud on julgelt katsetanud, jättes regilaulu monotoonse meloodia siiski puutumata, ehitavad nad selle ümber helimaailma, milles on kuulda tänapäevaseid mõjutajaid – džässi, maailmamuusikat, fusion’i ja rokki. Just rokkmuusika on stiil, millele Daniel on Raplamaal kasvades ja iseõppijana kitarrimängu alustades ning hiljem sealsamas Vaiko Eplikuga bändi tehes tuginenud.
Sel suvel valmis ansambli teine album «Laul jookseb ehenna» («Laul jookseb ees»), koosseis endine : Liisi Koikson, Cätlin Jaago, Paul Daniel, Ara Yaralyan, Aleksandra Anstal, Marek Talts, Marko Mägi. Tundub, et viimatise plaadi kompositsioonid on veel julgemad, välja arendatumad, oma- ja erinäolised.
Põnevaid värve lisavad eesti muusikute kampa kindlasti «teist verd» Aleksandra Anstal trummidel ja Ara Yaralyan kontrabassil. Nii kisub plaadi nimilugu lausa idamaiseks ja isegi reggae’ks! Kogu materjal on ühtlaselt kõrgel tasemel, eredaimad kompositsioonid ja kõlad jäävad meelde lugudest «Nüüd pole suul sulgejat», «Laul jookseb ehenna» ja «Pääsukese ballaad».
Viimane neist on tõeline maiuspala neile, kes peavad lugu Pat Metheny esteetikast või Jimi Hendrixi elektrikitarri saundist ja soolodest – just need kaks eeskuju mõlkusid Pauli peas selle plaadi kõige vingema soolo mängimisel.
Kuigi vahel tundub, et Liisi Koiksoni valik laulda regilaulu osa sirgelt ja kargelt, rangelt ja suurema dünaamikata vastandub liialt instrumentalistide vabadusele, saavad liitjaks ja lepitajaks laulu ja saatjate vahel siiski väljakirjutatud unisoonid, rifid ja soolojupid ostinato’s – korduvates motiivides. Samas valdab laulja oskuslikult regilaulu stilistikat, hääldust ja hingamist, kuuldavasti on siingi abi olnud Veljo Tormisest.
Tänapäeva regilaul
Cätlin Jaago sekundeeriv laul jääb Koiksoni taustal tagasihoidlikumaks, kuid Jaago flööt ja viled tasandavad selle ebatasasuse täielikult.
Lihtne lõpulaul, Jaak Johansoni «Tuhat tänu» on rahulik ja leevendav, Koiksoni hääl nüüd palju pehmem, külalistena teevad kaasa Jaak Johanson ise, lauldes vaikset taustavokaali, ja Krista Joonas maheda bambusflöödiga.
Väärt sisu raamib väärt vorm – ukraina kunstnik Nestor Ljutjuk on ka teisel albumil tabanud ära Elletuste mõnusa meeleolu: kui esimesel albumil kiikus mustvalgel joonistusel naine, kelle seelikumustris avanes elu maalilisus, siis viimasel plaadil sammuvad ringis rahvusmustrilistes põlvikutes jalad – meeste, naiste, laste omad, eks siis sammuvadki laulu järel...
Igal juhul on Elletuse ja Paul Danieli eesmärk oivaliselt täidetud – regilaul on toodud tänapäeva, saanud intelligentse tõlgenduse ja muusikud võivad olla uhked, et säilitavad omal unikaalsel moel eesti rahvakultuuri.
Elletusi on võimalik kontsertidel Eestis kuulata oktoobri alguses.
Plaat
Elletuse
«Laul jookseb ehenna»
Elwood