Peterburi teatriskeene ühe leidlikuma talendi Semjon Aleksandrovski dokumentaallavastust näeb Vabal Laval 27.-31. mail.
Peterburi teatriskeene pärl Vabal Laval
19. märts 2015, 11:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse „Lühiajaline“ alusmaterjal on üks isa ja poja vaheline dialoog. Mõned leheküljed teksti. Sellel dialoogil on küll kirjanduslik autor, aga see kõlab, nagu oleks salvestatud kellegi kodus, väsinud kardinate taga, kus poeg hoolitseb oma isa eest, kes on kaotanud mälu. Lühiajalise mälu. Mälukaotus on konkreetne diagnoos, kuid eelkõige on see metafoorini ulatuv olukord, kohati kurb, kohati absurdselt naljakas. Siin nad on - isa ja poeg ja see, mida nad mäletavad või siis mitte. Lavastuses esitavad seda dialoogi paljud näitlejad oma mitte-näitlejatest isadega ning korduvate esituste variatsioonidest koorub muusikana välja inimlikkuse nüansside lai palett. Ning lavastus ise mõjub kui dokumentaalsete sugemetega poeetiline ruumiinstallatsioon. „Lühiajaline“ hõlmab eri vanuses Eesti meesnäitlejaid, kuid viis, kuidas Aleksandrovski neid kaasab, on ootamatu ja ometi üllatavalt puudutav.
Peterburi teatriskeene on viimastel aastatel kõigi üleriigiliste ideoloogiliste iseärasuste kiuste olnud Venemaa liberaalse teatrimõtlemise kasvulavaks. Peterburi noorema põlvkonna ühe tundlikuma lavastaja Semjon Aleksandrovski (1982) töid iseloomustab huvi selle vastu, kuidas vormilise teatrikeelega väljendada sisu, mis on ühtaegu nii dokumentaalne kui ka poeetiline. Paljud peavad tema töid eksperimentaalseks, kuna ta on teinud mitmeid lavastusi, mis on installatiivsed, konteksti- ja kohaspetsiifilised. Ta lavastab ka näidendeid, kuid tihti loob kogu lavastuse materjali ja ideestiku ise, mis teeb ta praegusel Venemaal kunstnikuna mõneti erandlikuks.
Aleksandrovski lõpetas Peterburi Teatriakadeemia Lev Dodini kursuse lavastajana 2007.a. Ta on lavastanud Peterburis ja Moskvas, aga ka Tšeljabinskis, Krasnojarskis ja Abakanis. Tema 2014. aasta lavastus „Kohalolek“ (Присутствие) on nomineeritud Venemaa teatriauhinna „Kuldne Mask“ parima lavastaja preemiale. Aleksandrovski on versiooni dokumentaallavastusest „Lühiajaline“ teinud Valgevenes Minskis (2014) ning valmistab ette Lappeenranta Linnateatris Soomes (mai 2015).
LÜHIAJALINE
Teksti autor Konstantin Stešik (Minsk)
Lavastaja Semjon Aleksandrovski (Peterburi)
Kunstnik Aleksei Lobanov (Moskva)
Vabal Laval 27.- 31. mail
- Ma ei mäleta. Miks ma seda ei mäleta? Mul on ju suurepärane mälu!
Mälu on alati isiklik. Sa mäletad, milline oli mänguväljak hoovis, kus sa üles kasvasid. Sa mäletad, mitu põhjapõtra oli su lapse kampsunil. Sa mäletad lõhnu ja tundeid, nad tulevad sulle vahel külla hoopis mujal, kui sa elad juba hoopis teist elu. Mälu seob sind su isa ja emaga, tütre ja pojaga, kus nad ka ei oleks, mida nad ka ei teeks. „Kui kahekümnes sajand on midagi õpetanud, siis seda, et inimeselt saab võtta kõik peale mälu. Me oleme see, mida me mäletame,“ arvas kunagi esseist George Steiner ja need sõnad ei kanna vaid pealispindset ajaloolis-poliitilist, aga hoopis sügavamat, ajatumat ja inimlikumat tähendust.