Heliloojate Liidu 90. juubelisarja neljandal kontserdil on ausse tõstetetud kaks eesti muusikale väga olulist loojat – Veljo Tormis ning Erkki-Sven Tüür.
Veljo Tormise 85. sünnipäeva tähistatakse sel nädalal suurejooneliste kontsertidega
25. märts 2015, 12:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erkki-Sven Tüürilt kõlas hiljaaegu ka kaalukas maailmaesiettekanne “Elamata elu paine” Brüsselis Belgia Rahvusorkestri ja Eestis ERSO esituses, dirigendiks Arvo Volmer. Kahe nimetatud helilooja looming kõlab sel nädalal Eesti Rahvusmeeskoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses ja Mikk Üleoja dirigeerimisel kontsertidel, mis toimuvad 27. märtsil kell 19.00 Narva Geneva keskuses ja 28. märtsil kell 17.00 Tallinnas Estonia kontserdisaalis.
On väga hea meel, et tänavu oma 85. sünnipäeva tähistav helilooja Veljo Tormis on jätkuvalt tegus ja vitaalne! Tormise esimesed teosed on valminud 1950. aastate II poolel ja siis kirjutatud kaks orkestriavamängu kuuluvad selle perioodi eesti muusika tähtteoste hulka. Kuid erinevalt oma põlvkonnakaaslastest-instrumentalistidest kujunes Tormisest sõnakeskne helilooja. Õigem oleks vist öelda – sõnumikeskne helilooja. Veljo Tormis on öelnud: „Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu. Ja esmatähtsad muusikas on minu jaoks sõnad.“ (Raamatust „Lauldud sõna“, koostaja Urve Lippus, Tallinn, 2000, lk 11.)
Missuguse mõju on Tormis saavutanud oma tuntuimates koorisuurvormides, nagu „Maarjamaa ballaad“, „Pikse loits“ või „Raua needmine“! Kaks „Hamleti laulu“ (1964/65) olid esimesi katseid kasutada kaasaegset helikeelt koorimuusikas.
Tormis on korduvalt väitnud, et ta ei olegi muusikat puhtast musitseerimisrõõmust kirjutanud, alati olevat olnud mingi muu põhjus, tahtmine midagi välja öelda, rõhutada mõnd ideed. Tema musikaalseid teoseid kuulates ei saa seda väidet muidugi puhta kullana võtta, aga siiski – pärast Eesti iseseisvumist on Tormis tunnistanud, et nüüd, kui pole enam millegi eest või vastu võidelda, on tema töö tehtud. Kuid see ei ole tähendanud niisama istumist. Vitaalse inimesena on ta leidnud omale uued tegevused: ta on palju energiat panustanud oma regiviisi-alaste teadmiste jagamisele nii EMTA-s kui Viljandi kultuuriakadeemias, korrastanud oma arhiivi ning muu hulgas teinud varasematest teostest seadeid. 2009. aastal valmis rida seaded keelpilliorkestrile üldpealkirjaga „Reminiscentiae“ (lad k ’mälestused’; ka meenutus, unistus, mälestus möödunust, hüvastijätt oma loominguga, tagasivaade elule).
Kontsertidel Tallinnas ja Narvas tulevad ettekandele Veljo Tormise koorilaulud „Kolm mul oli kaunist sõna“ ja kaks „Hamleti laulu“ ning koorilaulutsüklite „Sügismaastikud“ ja „Jaanilaulud“ keelpilliversioonid koondtsüklist „Reminiscentiae“. Teises pooles kõlab Erkki-Sven Tüüri teose „Questions…“ uue seade esiettekanne - versioon meeskoorile, solistidele ja keelpilliorkestrile, mis on valminud Mikk Üleoja initsiatiivil. Teose „Questions…“ („Küsimused...“) esimene versioon neljale meeshäälele (kontratenor, kaks tenorit, bass) ja kammerorkestrile valmis 2007. aastal Hilliard Ensemble’i ja Müncheni kammerorkestri tellimusel ning selle esiettekanne oli sama aasta detsembris Frankfurdis.