Arvustus: elust pakatav süljekoer

Helena Tamm
, vabakutseline kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inga Salurand ja Egon Nuter Draamateatri etenduses «Sylvia»
Inga Salurand ja Egon Nuter Draamateatri etenduses «Sylvia» Foto: Mats Õun

Teet Kase debüüt sõnateatrilavastajana viib rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja-koreograafi talle iseloomulikust kaasaegsest mõnevõrra klassikalisemale rajale. Samas jätkab Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega «Sylvia», uue vahendina draama näidendit kasutades, inimsuhete ehk koos- ja üksitoimimise käsitlemist.

Kaasaegse balleti vormis ja Lepo Sumera muusikale lõi Kask eelmisel sügisel Vanemuise teatris suuresti sama teema arenduse. Intensiivse ja omanäolisena tõi ta siis publiku ette balletilavastuse «GO - mäng kahele».

Nüüd on eelkõige sõna, kuid ka keha kord tema käe all. Tants jääb kõrvale. Esimesena tuleb lavale Inga Salurand. Ei, mitte ei tule, aga Sylvia tormab, nägu rõõmujoovastusest säramas. Ta kappab sõna otseses mõttes ringi, karates oma teel heledast puidust ja metalsetest torudest kokkupandud modernsel mööblil. Tema järel saabub kujutletavasse elutuppa Egon Nuter ehk Greg ja näitleja tohutu parfüümipahvak, mis teises reas istujail korraks ninasõõrmed umbe tõmbab, kuid see möödub õnneks peatselt.

William Shakespeare’i üks enam kui sajaviiekümnest sonetist kannab pealkirja «Who is Silvia? what is she», rääkides täpselt sellisest Sylviast nagu Inga Saluranna kehas pluseeriv noor naine seda on. Nuteri keskealine, rutiini ja argiollusesse kinni jäänud tegelaskuju armub nagu Sylviasse armutakse - silmapilkselt ning ühes Gregiga ka publik. Ettekirjutatud karakteri tervikusse on Salurand andnud iseenda ägedusest midagi, oma asendamatu panuse. Ta on kompromissitult ja võluvalt Sylvia.

Lavastuse ja peategelase nimes pole midagi juhuslikku. Kaie Mihkelsoni kehastatav Kate õpetab Shakespeare’i kooliõpilastele ja räägib mitmel korral suure kirjaniku olulisusest. Kate’i pealisülesandeks on alla suruda oma uhkus ja pikaajalise koostoimimise nimel keskväljakule tulla. Lihtsalt «oma asja» ei saa paarisuhtes lõpuni ajada. Mihkelson teeb usutava, kuid mitte meeldejääva rollisoorituse. Ülev Aaloe õnnestunud teksti tõlketööst annab aimu säilinud vaimukus nagu Kate’i sarkasm ja Sylvia iroonia seda on. Peategelast hüüab Kate näiteks Sylvia asemel süljekoeraks.

Teema, millega puutume Teet Kase tantsulavastuses «GO - mäng kahele» samuti kokku mehelikkuses naises ja vastupidi. «Sylvia» puhul toob selle kihi esile Markus Luik. Tema kanda on nii testosterooni üle tootva koerafanaatiku roll, kui ka suurlinna seltskonnadaami ja metroseksuaalist psühholoogi oma. Näilise pingutuseta tuleb ta kõigi kolmega kindlakäeliselt toime. Peale esietendust sulanduvad Leslie ja Phyllis veel mõttes üheks, aga Tom on Luige läbi eristatavaimaks karakteriks vormitud.

Modernistliku ja funktsionaalse lavakujunduse taga on arhitekt Ülar Mark. Eesti Arhitektuurikeskuse juhatuse liige on linnaruumi kujundamisel aktiivselt sõna võtnud ja omab hulgaliselt tunnustatud loomingut. Laval pole midagi ülearust, kuid see ei jäta ka muljet omaette. Jalutusi pargis ei muuda ilmsiks mitte valgetele ribakardinatele kuvatav mõne üksiku prožektori mõni üksik roheline valgusviht, aga näitlejate mäng. Visuaalide kasutamine õigustanuks ennast.

Lavastus on paeluv seetõttu, et võimaldab üheaegselt nii lustakalt ja kergelt, kui ka süvitsi minnes õhtut mööda saata. A.R. Gurney on laval põhjus-seos-tagajärg meetodil lahti mõtestada suutnud keskeakriisi ja Teet Kask omakorda  teemakäsitlusele piisavas koguses sügavust  ning liikuvust andnud. «GO»ga alustatu leiab vormiliselt hoopis teistsuguses lavastuses «Sylvia» oma mõttelise järje.

Ott Karulin ütles tänavuste teatriauhindade järel antud intervjuus Postimehele, et võrdselt elujõudu on nii näidendil põhineval dramaatilisel kui postdramaatilisel teatril. Tema sõnul on hirm, et klassikaline teater kaob sama asjatu nagu kunagine kartus, et televisioon raadio välja suretab. Tunnustuseks sellest ja ehe näide mitmekihilisest, inspireeriv-sütitavast algmaterjalist teiste seas on USA näitekirjaniku Albert Ramsdell Gurney näidend «Sylvia». Üks asi veel! Kellele meeldis mõne aasta eest Eesti Draamateatri mängukavas olnud ja Andrus Kivirähki kirjutatud «Vombat», sellele on ilmselt meeltmööda ka märksa võõramaisem «Sylvia».

Lavastaja Teet Kask (külalisena)

Kunstnik Ülar Mark (külalisena)

Kostüümikunstnik Triinu Pungits (külalisena)

Helilooja Thomas Strønen (külalisena)

Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)

Tõlkinud Ülev Aaloe

Osades Inga Salurand (külalisena), Egon Nuter (külalisena), Kaie Mihkelson, Markus Luik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles