Katkend elulooraamatust: Jaak Joala liitus Kristallidega
9. aprill 2015, 11:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldame katkendi Paavo Kanguri koostatud jaak Joala elulooraamatust «Ka unustuse jõel aeg kord silla loob». Raamatu esitlus toimub 15. aprill, kell 15:30 Viru Keskuse Rahva Raamatus. Paar Jaak Joala laulu kantakse ka ette enne esitluse ametliku algust.
Sügis 1966. Olav Ehala vanemate eramaja Lillekülas. Käsil on ansambli Kristallid proov. Bändi saksofonimängija Mati Tibar on kaasa kutsunud kursusevennast flöödimängija Jaak Joala, et saada torusid juurde. Kõigile üllatuseks saab Jaak suurepäraselt hakkama ka basskitarriga.
„Sügisel olin juba Tallinna Muusikakooli flöödiklassis. Olav Ehala oli teisel kursusel, mina esimesel. Ma ei viitsinud midagi teha ja läksin bändi flöödimängijaks. Varsti koondati eelmine laulja ja basskitarrist ning sain mõlemad kohad endale. Laupäeval ja pühapäeval mängisime klubides tantsumuusikat. Tantsuõhtutel olid need kohad puupüsti noori täis. Tööpuudust küll ei olnud. Seejärel võitsime Kristallidega mingi konkursi. Meiega tehti eraldi telesaade, kust tuli tutvus Kustas Kikerpuuga ja ta pakkus paar laulu,” on Jaak Joala oma algusest jutustanud. Jaagust üks kuu noorem Olav Ehala kinnitab seda versiooni. „Mina olin teisel kursusel, Jaak esimesel. Kristallide lugu algas minu jaoks sellest, et tipikas Olev Künnap kutsus mind oma bändi klaverit mängima. Ma arvasin, et torud võiks ka olla. Puhkpillimängijaks kutsusin kursus noorema saksofonimängija Mati Tibari, kes omakorda tõi kaasa Jaagu. Proovide vahepeal võttis Jaak kätte basskitarri ja oli palju parem kui olemasolev basskitarrist. Proovi sai tehtud nii Olev Künnapi kui ka minu juures kodus.” Huvitav, kas lahkunud basskitarrist oli Leo Grabbe või Jaagu pinginaaber, Eesti parimaid kontrabassimängijaid Toivo Unt?
Toivo Unt: „Mina olin tõesti üks lahkujaid, kuid küsimus polnud minu pillimänguoskuses. Pigem huvitasid mind uued muusikalised väljakutsed. Tallinna Muusikakool, tänane Georg Otsa nimeline, ei olnud sugugi nii mainekas kui praegu. Sinna läksid ikka need, kes Tallinna Muusikakeskkoolist välja kukkusid. Seal me Jaaguga kohtusime. Olime sõbrad, isegi pinginaabrid. Tegime kaasa Kristallides ning Viru tänava muusikapoe vaateakna ees basskitarri imetledes unistasime, kui tore oleks sellisel mängida. Ei saa öelda, et Jaak oleks olnud sündinud laulja. Üks tema esimesi lindistusi oli The Kinks’i „Sunny Afternoon” ja Kustas Kikerpuu oli sunnitud Jaagule ütlema: mis sa inised! Siis polnud Jaak veel mitte keegi. Minu eemaldumine Kristallidest oli paratamatu. Jaak oli siis juba väga tõsine maksimalist, lausa uskumatu maksimalist. Ta oli nõudlik nii enda kui teda ümbritsevate inimeste vastu. Ta teadis, mida tahtis. See oli tema noorust arvestades vapustav nagu ta annegi. Mina liitusin peagi bändiga Joonika, kus laulis esimene noore põlvkonna tulija Boris Lehtlaan. Samuti esinesin koos Raivo Tammiku džässipundiga ja läksin veel ka Estonia teatri orkestrisse tööle. Mulle meeldis džäss, aga Jaak suhtus sellesse veidi põlastavalt, talle endale meeldisid juba Th e Kinks, Cliff Richard ja Th e Shadows ning Jimmy Hendrix. (Põhja Londoni bändist The Kinks on tänaseks toodetud muusikal „Sunny Afternoon” ja Ray Daviese osatäitja on noore Jaaguga üpris sarnane http://sunnyafternoonthemusical.com/media/ – PK)
Meil oli Jaaguga ka hiljem palju kokkupuutepunkte. Mängisime koos varieteedes – see jäi aega, kui ta oli sõjaväest tagasi. Tavaliselt laulis ta üks-kaks lugu. Veel saatsime moedemonstratsioone, mis olid tol ajal väga popid. Kuulusime ka Olav Ehala stuudioansamblisse, kellega tegime fonogramme Eesti lauljatele. Olav Ehala põhjad olid väga kuumad ja Jaak oli hoolikas pealelaulja. Kvaliteedi saavutamiseks piisas talle korra või kaks laulmisest. Kui Kristallides oli meie lapsepõlv, siis tosin aastat hiljem Radaris olime muidugi kõik juba profid.”
Mängiti ka Kallavere klubis, Lõuna klubis ja hiljem Mereklubis. Viimases läks tihti lööminguks, kuid kehtis põhimõte, et muusikante ei pekstud. Kristallidel oli ka oma fännklubi, kes käis peolt peole ja lasi vajadusel samuti rusikad käiku.