Teater kui pehme kommunikatsioon

Janar Ala
Janar Ala, kultuuritoimetuse toimetaja
:

Otsustamine on meie aja vaat et üks põhilisemaid märksõnu. Ikka tuleb kogu aeg ja igal pool otsustada. Ametitesse võetakse inimesi, kes on kiired ja otsustusvõimelised ning julgevad vastu võtta suuri otsuseid. Püünele on tõstetud otsustusvõimeline isend ja see, kes otsustada ei suuda, peab olema madalam kui muru.

Üks otsustamismeele olulisemaid katsepolügoone on loomulikult nüüdisaegne supermarket. Mul on poes käies alati otsustamisega raskusi, kaupa on palju ja tuleb leida endale sobiv. Vahel mõtlen, et oleks neid asju vähem või lausa üks, nagu nõukaajal, oleks kõigil kergem – vähem otsustamist. Vahel kohe ei taha otsustada, sest see tundub olevat pisut käsu või sunduse moodi. Otsustamise sunnitöölaager.

Kas mitte Slavoj Žižek või keegi teine meie aja suurtest kommentaatoritest pole öelnud lausa nii, et kõik need pidevad otsustamised väikeste valikute üle asendavad seda, et päriselt ja olulisemates asjades sul ikkagi suurt otsustusõigust ei ole.

Cabaret Rhizome’i «Otsuse anatoomia» on interaktiivne lavastus, kus publik samuti peab pidevalt otsustama, sest nendest otsustest sõltuvad omakorda lavastuste tegelase otsused, millest omakorda sõltub nende elu. Kellegi elu on meie kätes ja me saame seda nupule vajutamisega suunata. Justkui.

Lugu, mida Cabaret Rhizome meile oma Erinevate Tubade Klubi nime kandvas elektroonilises tubateatris jutustab, on tegelikult väga lihtne, vahest isegi skemaatilinegi. Kahel noorel inimesel sünnib suhteliselt juhuslikult laps, mille tõttu nad otsustavad perekonna luua. Nad peavad hakkama vastu võtma otsuseid, et nende lapsel ikka kõige paremini läheks. Pilt pildi haaval see elukene seal veereb, justkui ühte teokarpi kokku surutud väike «Õnne 13».

Lavastus sünnib laval nagu kord ja kohus, ent seda saab vaadata televiisorist, kuhu lavategevus kandub. Vaataja osaks on siis elutoalaadses paigas istuda, telekast kogu sündmust jälgida ja kui selleks võimalus antakse, otsustada, millise valiku vanemad või hiljem ka laps võimalike hulgast valivad. Niimoodi areneb lugu ja ühtede inimeste elu arengukõver.

Peab ütlema, et mulle valida väga ei meeldi, just sellepärast, et peab otsustama. Vahel tundub, et kõik variandid on mingis mõttes head ja milleks siis valida. Selline pisut stoilist laadi mõtlemine. Samuti olid minu jaoks kõik valikuvõimalused «Otsuse anatoomia» puhulgi huvitavad, sest olenemata variandist lugu ju ikka kuidagi hargnes. Küll aga märkasin, et inimesed, kellega ma juhtumisi tol õhtul oma teatri-elutoas koos istusin, ikkagi ilmutasid hasarti. Neile meeldis sekkuda ja osaleda, olla kellegi elu arhitekt.

Ei hakka kogu lavastuse toimimismehhanismi siin lahti arutama, sest jäägu põnevust ka neile, kes veel pole käinud. Kuigi jah, kuna loo permutatsioone on piisavalt, pole mul lugu võimalik ette ära jutustada. Aga ikkagi. Kuid tähtis on see, et ühel hetkel saab selgeks loo teatava üldisuse või skemaatilisuse sobivus. Kuna küsimus on ikkagi ka osalemises, siis ongi lugu mingis mõttes nagu vahend, mida kasutatakse meetodi näitlikustamiseks – otsustuse anatoomia väljaselgitamiseks.

«Otsuse anatoomiat» võib nimetada hästi tehtud meelelahutuseks, mille osaks on nutikad infotehnoloogilised lahendused. Selles mõttes väga moodne teater. Tänapäeva digitaalse maailma üks iseloomuomadusi on ju ka küsimus «kuidas?», mitte «mis?». Kuidas see töötab? Mida sellega teha saab? Tähtis ei ole mitte objekt, vaid funktsioon.

Samuti on «Otsuse anatoomia» ja üldse Cabaret Rhizome’i viimaste aegade tegemiste puhul tegu funktsiooniteatriga. See on end otsustavalt lahti rebinud modernismitraditsioonist, et inimestevaheline kommunikatsioon pole võimalik, jumal on surnud ja kunst seda kõike esitab.

Siin on tegemist, nagu koha nimigi ütleb, klubiga. Sa kohtud oma ajutises elutoas suure tõenäosusega võõraste inimestega, suhtled nendega, tõenäoliselt võtad väikese õlle või džinntooniku, vaatad, osaled – ei osale, suhtled, mõtled, oled. Teater kui suhtlusvõrgustik – selline mugav, soe ja pehme padi.

Vestlesin hiljuti tuntud briti kunstniku Jeremy Delleriga, kes armastab rääkida ka sellest, kuidas kunagi oli rokkmuusika noortele selliseks vabastavaks kanaliks, mille kaudu eelkõige manifesteeris seksuaalsus. Kuid mis on tänapäeva noortel selleks kanaliks? Deller mõtles ja leidis, et võib-olla suhtlemine, virtuaalne suhtlemine.

UUSLAVASTUS

Cabaret Rhizome «Otsuse anatoomia»

Ajjar Ausma, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas R. Parve, Liisa Linhein, Mart Manic, Mark Duubas, Karina K. Jensen, Härra Eero, Johannes Veski

Esietendus 19. märtsil Erinevate Tubade Klubis (Telliskivi 60a), järgmised etendused 25. aprillil ja 21. mail

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadanatoli tafitšukcabaret rhizomeerinevate tubade klubijohannes veskikommunikatsioonlavastusmark duubasotsustaminepäär pärenson
Cannes´i filmifestival sai läbi
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE