Sellest filmist, mis pajatab elust Lasnamäe hiiglaslikus garaažikooperatiivis, on juba nii palju räägitud, et aitab selleks korraks küll. Aga selle autorist Vladimir Loginovist pole õieti juttu tehtudki, näiteks sellest, et ta pole filmi alal sugugi mees metsast või et tema arvates jagab Eesti press visalt siinseid inimesi omadeks ja võõrasteks.
Nii mõnelegi, ka mulle endale, tuleb üllatusena, et «Sipelgapesa» on juba teie kaheksas film. Kas see arvepidamine peab paika?
Jah, peab küll. Aga need esimesed, kaheksa-üheksa aastat tagasi tehtud, olid pigem sellised amatöörfilmid. See on minu hobi, siiamaani on. Ma ei ole filmisüsteemis keegi, mind see eriti ei huvita ka. Tahaksin parema meelega distantsi hoida. Ainult nii saab täiesti sõltumatuks jääda. Teha täpselt seda, mida ise tahad. Kõik oma eelmised filmid tegin oma raha eest, oli hulga lihtsam.
Mis amatöör te olete, kui näiteks «Pulm võhikutele» («Svadba dlja tšainikov», 2008) on võitnud Venemaa tähtsal filmifestivalil «Kinošokk» diplomi.
Võib-olla tõesti pole eesti keeles «amatöör» selleks kõige parem sõna, vene keeles on palju parem: «ljubitel», see, kes armastab seda, mida teeb. Mina armastan filmitegemist. Ja teen seda hobi korras.
Minu esimene film («Vaikus», «Tišina», 2006) sündis nii, et kohtasin kesklinnas juhuslikult üht vene naist, kes laulis möödakäijatele. Tal oli mäluga probleeme, ei mäletanud, mis ta kümme minutit tagasi oli mulle rääkinud. Laule mäletas, aga jutte mitte. Nii kordab ta filmis viis või kuus korda samu lugusid. Déjà vu-moment. Välja kukkus selline natuke absurdne lugu.
Tuleb välja, et ma olen oma tööd kehvasti teinud – pole mitte ühtki neist kaheksast peale «Sipelgapesa» näinud, ka «Pulma võhikutele» mitte.
See oli selline natuke eksperimentaalne asi. Praegu muide teevad kõik juba selliseid. Filmivad oma päevikut. Sellest, kuidas nad elavad. Eriti Venemaal.
Peavad n-ö kaamerablogi?
Jah, me valmistusime oma pulmadeks (Vladimir Loginov on abielus fotokunstnik Tatjana Muravskajaga – T.T.) ja otsustasime seda filmida. Iseennast tähendab, ettevalmistusi. Välja tuli dokumentaalkomöödia.
Kas neid teie filme on üleüldse näidatud – peale Venemaa? Meil siin Eestis?
Ei ole eriti jah. Võib-olla sellepärast, et ma pole seda asja ise väga ajanud. Võib-olla ma siis ootasin, et keegi teine need üles leiab ja kutsub, kui on huvitav. «Meenutades homset» («Vspominaja zavtrašnii den», 2011) sattuski Docpointi (2013. aastal) festivalile nii, et korraldaja Kaarel Kuurmaa oli seda kusagil juhuslikult näinud ja kutsus. Talle tuli see ka üllatusena. Küsis, kus ma varem olin.
Tõesti, kus?
Ma ei ole ise mingi produtsent. Mulle meeldib lihtsalt filme teha. Ka «Kinošokile» jõudis «Pulm võhikutele» hoopis sellepärast, et Moskvas oli enne väike festival, kuhu üks mu sõber mind kutsus, et tule ja näita. Seal oli aga skaut Anapast ja tema kutsus omakorda sinna. Samal 2008. aasta festivalil võitis «Sügisball» muide pikkade mängufilmide konkursi.
Kui palju võib Eesti puhul rolli mängida see, et teie emakeel on vene keel?
Mulle endale ei ole keel küll oluline. Minu kultuur on pigem visuaalne, see on olulisem kui keel. Loodetavasti on seda filmist näha ka, et sõnad ei tähenda mulle suurt midagi. Aga ma saan aru, kui selle põhjal vahet tehakse. See istub nii sügaval.
Näiteks on maailmas kuulus Red Doti disainiauhind, lugesin just, et Eesti keris võitis selle, ja seal oli märgitud ka, kes eestlastest on selle varem juba saanud. Mina tean, et selle on võitnud ka Anton Repponen, kes elas Eestis, aga nüüd on New Yorgis – temast ei olnud muidugi sõnagi. Vanemad elavad tal siiani Lasnamäel… Sellist infot hoitakse millegipärast kinni või salatakse maha.
Ja selliseid on palju. Näiteks Aleksandr Gronzki, kes elab nüüd Riias, fotomaailmas on ta suur nimi, aga meil ei tea enamik temast midagi.
Kelleks te ennast ise nimetate või tahaksite, et nimetataks: Eesti režissööriks, eestivene režissööriks, vene režissööriks…?
See ongi see, kuhu ma tahtsin jõuda. Klišeedeni. Ma ei taha halvasti öelda, aga Eesti meedia vajab klišeesid. Ja arusaadav ka, miks ta seda teeb. Siis on lugejal kohe lihtsam mõista, et see on meie oma ja too teine võõras.
Mulle ei meeldi tegelikult see eestivenelaseks nimetamine. Eestlase kohta on enesestmõistetav, et ta on Eesti režissöör, aga kui on venelane, siis kohe eestivenelane või ma ei tea mis. Mina olen ka lihtsalt Eesti režissöör.
Ja see ei tähenda sugugi, nagu ma ei tohiks Eestit kritiseerida. Kui mõni venelane kritiseerib Eestit, siis on ta kohe Putini propagandist, aga kui eestlane seda teeb, siis on lubatud. Ma ei ole ju selles mõttes venelane, et ma olen siin sündinud ja siin elanud. Ma muide olen kauem Eestis elanud kui meie president…
Kas siinne vene teema, vene inimeste elu on Eesti ühiskonnas ja kultuuris piisavalt representatiivne?
Muidugi ei ole. Väga jämedalt öeldes, et kui Tallinnas elab 45% venekeelseid inimesi ja kui me võtame tavalise ajalehe, näiteks Postimehe, siis peaks 45% artiklitest ju ka venelastest rääkima… Kui me räägime nüüd päris elust, mitte seadustest. Nii ei ole ju. Me ikkagi saame kõigepealt teada, et see on meie oma ja see teie oma. Sealt tulevadki konfliktid ja protest, et kui teie ei taha meid ja mind, siis mina ei taha ka teid.
Teie enda filmid räägivad eranditult venelastest?
Jah, see on minu kultuuriruum, seda ma tunnen kõige paremini. See ei tähenda, et mulle ei meeldi eestlased. Ideaalne on tegelikult see, kui sõnu ei olekski filmis. Praegu see Ukraina režissöör tegi sellise filmi - Miroslav Slabošpitski «Hõim» räägib kurttummadest ja on viipekeelne -, seal ei räägi keegi. Ja töötab.
Viimasel ajal on siiski esile kerkinud mitu vene filmitegijat: Suržikova, Pavljutškov…
Seda on ju vähe…
Aga miks on vähe?
Raske öelda. Kui elu on raskem, on ka huvid teised, pigem muretsetakse, kust leida tööd. Siis sa ei mõtle kultuurist. Praegu on olukord muutunud, nüüd venelased vaatavad ka, et kunstiakadeemias saab õppida, et on ka teisi erialasid peale programmeerimise või juura või arstiteaduse.
Mis ma küll näen, on see, et venelaste seas on päris palju rikkaid inimesi, aga kultuuri toetatakse vähe. Ju ei ole siis meie ärikultuur veel piisavalt tugev.
Te nimetasite oma filme süsteemiväliseks, aga «Sipelgapesa» pole seda mitte. Mis juhtus?
Ma sain aru, et ilma hea kaameramehe või helita ei saa ma sellist filmi teha… Mu esimesed filmid olid protest, ma ei tahtnud teha nii, nagu on tehtud. Siin aga… pilt ja heli osutusid olulisemaks kui see, mis ma võin kaotada. See on film. Päris film.
Kust tuli idee?
Kaasautorilt operaator Max Golomidovilt, tal on endal garaaž seal kooperatiivis, ütles, et päris huvitavad inimesed askeldavad seal ringi, lähme vaatame. Esialgu olid ainult tühjad koridorid, aga üks uks oli lahti, kola täis ja kaks meest võtsid viina. Siis ma sain aru, et seal võib iga ukse taga mingi elu olla. Kunagi ei tea, mis, aga midagi on.
Kõigepealt tahtsime me teha pooletunnist filmi «Eesti lugude» sarja, kirjutasime projekti. See on keeruline mu jaoks, et dokumentaalfilmi puhul ma pean kirjutama, mis film sellest tuleb. Mis mõttes? Ma ei tea ju. Kunagi ei tea. Siis öeldi, et ainest on, tehke pikem.
Mis film sellest tuli lõpuks?
«Sipelgapesa» pole ehk päriselt see õige pealkiri. Kas või sellepärast, et me räägime juba ette ära, mis seal toimub. Mul oli peas hoopis teine: «Isadepäev». Laiemalt kõigi meeste päev. See on hoopis allegoorilisem. Ka minu isal oli garaaž, küll teises kohas. Ta askeldas seal pidevalt. Film räägibki, mida meie isad teevad seal. Oma privaatruumis. Seal on nad teistmoodi. Teises rollis. Aeg justkui seisaks seal: kõik toimub, aga samas nagu ei toimu ka. Vot see ongi meeste päev. Ja et see just garaažis on, polegi siin nii tähtis.
Ulrich Seidlil näiteks oli keldris.
Täpselt. Meil Lasnamäel privaatseid keldreid pole, on garaažid.
Teie filmid esindavad klassikalist jälgivat dokumentalistikat. Kas teie stiili on miski mõjutanud ka?
Loomulikult on mul oma lemmikud. Vene kool: Sergei Loznitsa, Vitali Manski… Mäletan, kuidas ma sattusin umbes 12 aastat tagasi nägema Soome TV-s üht filmi «Broadway. Must meri» (n-ö metsikutest suvitajatest – T.T.), Manski oma. Enne seda ei teadnud ma dokumentaalfilmidest midagi. Seal filmis ei olnud intervjuusid, lihtsalt inimesed ja nende elu oli jälgitud. Mu vanema on samast kandist pärit, sellepärast ma teadsin ja imestasin, kui täpne see kõik on. Sealt tuli minu huvi.
Aga mis stiili puutub, siis ma olen ise ka selline jälgija pigem. Mitte väga avatud inimene. Pigem meeldib mulle distants. Mida vähem meid, seda parem. Ma võin lihtsalt istuda ja vaadata, kuidas inimesed kohvikus räägivad.
Filmiasjandust te õppida ei ole tahtnud?
Tahtsin. Kui mul oli kaks filmi valmis, mõtlesin, et lähen Balti filmi- ja meediakooli, aga ei saanud sisse. Mul oli juba vanust ka, olin reklaami alal üht-teist saavutanud, võib-olla ma teadsin liiga täpselt, mida ma tahan. Praegu on isegi hea meel, ei teagi miks. Filmitegemine on tegelikult väga lihtne, võta kaamera, filmi, monteeri… Kui film on hea, on ta hea, kui ei ole, siis ei ole. Ongi kõik.
Kas teemasid, millest filmi teha, meil Eestis ikka jätkub?
Venemaaga ei saa muidugi konkureerida. Dokirežissööride paradiis on seal. Eestis on see, mis mulle väga meeldib, aga sellest on väga raske filmi teha – sellest, kus midagi ei toimu, kus inimesed midagi varjavad, nagu Seidli puhul, see, mida silmaga näha ei ole. Metafoorsed keldrid – vot see mind huvitaks.
Dokumentaalfilm «Sipelgapesa» linastub Eesti kinodes alates reedest. Selle arvustust ja Postimehe žürii hinnanguid loe laupäevasest arvamus- ja kultuurilisast.
FAKTIKAST
Vladimir Loginov
39-aastane Eesti dokumentalist
Lõpetanud Lasnamäe 64. keskkooli ja rahvusvahelise sotsiaalteaduste rakendusliku kõrgkooli LEX
Töötab reklaamiagentuuri Age McCann loovjuhina
Filmid: «Sipelgapesa» (2015, 80’), «Meenutades homset» (2011, 56’), «Identiteet» (2009, 61’), «Pulm võhikutele» (2008, 60’), «Krimm» (2007, 15’), «Aken» (2007, 5’), «Õhk» (2006, 7’) ja «Vaikus», 2006 (31’)
Tema filmid on osalenud ligemale 20 festivalil