Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Margarita ja Wolandi intellektuaalne duell

«Meister ja Margarita». Katrin Pärna ja Janek Savolaineni lavastus Vanemuise teatris on vaataja rõõmuks väga teosetruu.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vanemuise lavastuses «Meister ja Margarita» Peemoti rollis mängib Katrin Pärn, kes on ka Bulgakovi romaani dramatiseeringu auroriks ning üheks lavastuse lavastajaks. | FOTO: Teater Vanemuine

Eks ole juba vana tõde, et Mihhail Bulgakovi «Meister ja Margarita» on üks kõige raskemini ekraniseeritavaid ja lavastatavaid teoseid üldse. Romaan on nii mitmetasandiline, liikuv ja mänguline, et kipub tõlgendajatel ühest küljest justkui pidevalt käest libisema ning genereerib teisalt üha uusi toimivaid tähendusvälju ja kontseptsioone. Justkui oleks siingi Wolandi ja tema deemonite käsi mängus.

«Meister ja Margarita». | FOTO: Vanemuine

Seetõttu muutub iga õige «Meistri ja Margarita» austaja väga skeptiliseks, kuuldes mõnest järjekordsest püüdest romaani publiku ette tuua. Seda suurem heameel on tõdeda, et lugematutele rohkem või vähem ebaõnnestunud katsetele on nüüd lisandunud üks, mis lubab end õnnestunuks lugeda.

Katrin Pärna ja Janek Savolaineni uuslavastus Vanemuise teatris on vaataja rõõmuks väga teosetruu, keskendudes pearõhuga küll siiski Moskva sündmustele ning Meistri ja Margarita armastusloole, jättes Jeršalaimis aset leidnu tagaplaanile. Vaid hetketi astub sündmuste keerise äärealadele kurnatud Pontius Pilatus, püüdes endale veidigi eluõigust kerjata. Alles lavastuse lõpus tullakse Meistri romaani sisu juurde korraks tagasi. Armastajad ei saa rahu leida, sest teos pole lõpetatud – andestamine pole sündinud. Meister peab Pilatuse vabaks andma.

Kuigi lugupidamine (või suisa aukartus) Bulgakovi teksti suhtes on rohkem kui mõistetav, kipub lavastuse struktuurne terviklikkus selle all kohati kannatama. Mõned pikad, romaani sisu edasi andmise seisukohalt olulised monoloogid hakkavad lavateoses kohatult lohisema ning rikuvad üldiselt nauditava tempo ja rütmi.

Valusaimaks näiteks on siinkohal Meistri (Helgur Rosenthal) mammutmonoloog oma kohtumisest Margaritaga ja hullumajja sattumisest, mille ta peab vaesele Ivan Bezdomnõile (Janek Savolainen) – ligi kümme lehekülge romaani teksti antakse siin edasi peaaegu et kärbeteta.

Tekstisiseses ruumis mängitakse erinevate väljendusvahenditega, millest kõneka visuaalse kujundlikkuse kõrval osutub kaalukaimaks keel. Lavastuse dünaamika tugineb verbaalse ja füüsilise (tantsu)keele vastandamisele ning nendevahelisele dialoogile. Tuttav tekst tõlgitakse ümber tantsu ja liikumise keelde, kasutades kohati viipekeelega sarnanevat žestide keelt ja pantomiimi, enamasti aga tummfilmidest tuttavat võimendatult narratiivset liikumisesteetikat.

Eri keelendite vaheline duell loob muidu ehk laval kohmakaks või raskeks jääda võivas tekstis lummava liikumise ja mängulisuse, mille jälgimine ja mõistmine on selle lavastuse juures publiku suurimaks väljakutseks ja naudinguks.

Kui Vanemuise balletitruppi on alati rõõm laval näha, siis draamanäitlejate valimine «Meistrisse ja Margaritasse» on ilmselt juba keerulisem ülesanne. Eks ole ju igaühel, kes Bulgakovi romaani lugenud, silme ees oma kallutamatu kujutluspilt Wolandist, Meistrist või Peemotist.

Ja iga väikseimgi kõrvalekaldumine romaani tekitatud kujutlustest on vaataja silmis mõistagi andestamatu. Ehk just seetõttu osutuvad lavastuses meeldejäävaimaks hoopis säravad kõrvalrollid.

Pea kaotanud Berliozina võlub kohe avahetkedest väle ja liikuv Aivar Kallaste. Ebamaist ja õõvastavat lumma laotab enda ümber Ragne Pekarev hauataguse Hella rollis. Ja kui Bulgakovi enda sõnu laenata, siis parimate narridena, keda maailmas iial nähtud, pöörab Moskvat pea peale Korovjevi (Janek Joost) ja Peemoti (Katrin Pärn) duo.

Nagu ka enam kui kümne aasta taguses Mati Undi «Meistri ja Margarita» lavastuses, on praeguses lavaversioonis tähelepanukese Margarital, tema tunnetel, seiklustel ja elamustel. Meister jääb määramatuks ja kättesaamatuks kujuks, pigem suure armastuse sihiks ja sümboliks kui reaalseks tegelaseks.

Seetõttu pääseb laval enim võimule hoopis Margarita (Maria Engel) ja Wolandi (Jüri Lumiste) suhte pinge ja intellektuaalne duell, mille näitlejad ka väärikalt välja mängivad. Kui Jüri Lumiste Woland on ehk pisut argine ja salapäratu, siis ometi kindel, vankumatu ja väärikas tegelane ning sellele on säravaks tasakaalus baleriin Maria Engeli kirglikkus, naiselikkus ja õrnus.

Miks aga selliseid mammutteoseid-fossiile tänapäeval üldse veel lavale tuua? Mida on neil veel öelda? Mihhail Bulgakov kirjutas «Meistri ja Margarita» oma eluõhtul raske haigusega võideldes, olles ammu matnud lootuse loominguliseks vabaduseks ja eduks oma kodumaal.

Kuigi seltsimees Stalin austas kirjaniku annet ja käis tema näidendil «Turbinite päevad» põhinevat lavastust koguni seitseteist korda vaatamas, ei olnud isiklik sümpaatia siiski mingiks takistus poliitilistele eesmärkidele.

Bulgakovi teosed sattusid põlu alla, näidendid eemaldati mängukavadest, avaldamine muutus võimatuks. Selles lootusetus olukorras pidi olema teatavaks lohutuseks mängida maailmaga (sest «Meister ja Margarita» on kahtlemata mäng), kus eksisteerivad armastus, maagia, religioon, õiglus, karistus ning halastus.

Ajalugu hakkab aga ringiga tasapisi Bulgakovi aega tagasi jõudma ning see muudab ka «Meistri ja Margarita» uuesti aktuaalseks. Woland saabus kaaskonnaga Moskvasse paljastama selle elanike pahesid ja moraalset rikutust, võimu kuritarvitamist ja korruptsiooni, elukorralduse potjomkinlikke fassaade ja säravate loosungite õõnsakõlalisust. Kas ei ole mitte Wolandil aeg uuesti tulla, Moskvasse naasta? Või vajame hoopis uut Bulgakovit?

ARVUSTUS

«Meister ja Margarita»

Dramaatilis-tantsuline tõlgendus Mihhail Bulgakovi romaanist

Muusika Elliot Goldenthal, Alfred Schnittke, Pjotr Tšaikovski, Howard Shore, Hector Berliozi, Igor Stravinski jt.

Lavastaja-koreograaf, heli- ja videokujundaja Janek Savolainen

Lavastaja-dramaturg Katrin Pärn (külalisena)

Lava- ja kostüümikunstnik Liina Unt ( Endla)

Valguskujundus Imbi Mälk

Videokunstnik Argo Valdmaa (Endla)

Osades Jüri Lumiste, Katrin Pärn, Ragne Pekarev, Helgur Rosenthal, Maria Engel, Janek Joost, Aivar Kallaste ja Vanemuise balletitrupp

Esietendus 7. märtsil

Tagasi üles