Lemmikloomade tänu

Tiit Kändler
, teaduskirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Reuters/ScanPix

Mäletan, et kunagi lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. 

Möödunud aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni «Hüpe». Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei ole huvitatud peremeesorganismi surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas Ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.   

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles