Valgepüksiliste vanainimeste elu

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiina Ilves "Varesed, need valged"
Tiina Ilves "Varesed, need valged" Foto: Raamat

Kunagi jõulu ja aastalõpu vahel leidis üks mees just mitte unistuste ameti, aga midagi, millega hakkama saaks, isegi kui väga ei naudiks. Nimelt kukkus ema hospidali sisse. Eks ma läksin kaema, mis, kuidas, ja tegin, mis oskasin, et tal tuju tõsta.

Õigupoolest sõimasin teda. Küll viisakalt, aga piisavalt tõhusalt, et ta ei langeks halisemise rüppe. Ajasin igasugust jama ja küsisin kõva häälega personali käest, kas memm ikka käitub korralikult. Soovitasin esimese režiimirikkumise puhul karmimaid meetmeid pruukida, sihukese setu mutiga teisiti ei saa, kui kohe kartsa. Muide, rikkumine leidiski aset, ema käskis mandariine tuua, pani kõik nahka, mis ajas tal veresuhkru üles. Andis mulle põhjust rääkida rämedast distsipliini eiramisest ja muidu nuhtluslikest elukommetes, mille all mina 44 aastat kannatanud! Lühidalt, tegin ennast mõttetuks tolaks – ee, miks «tegin» – aga vähemalt sain inimesed itsitama. Mitte ohkima ja oigama, kui raske on elu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles