Raamat paneb mõtlema, aga ainult siis, kui seda lugeda. Kirjandusfestivalil keegi raamatuid ei kirjuta ega loe, kuid kirjandusest mõtlema paneb see ometi.Raamat paneb mõtlema, aga ainult siis, kui seda lugeda. Kirjandusfestivalil keegi raamatuid ei kirjuta ega loe, kuid kirjandusest mõtlema paneb see ometi.
Relvaentusiastide tuntud egiid ütleb, et relv ei tapa kedagi, inimene tapab. Üks taolise mõtteviisiga vaba inimene, ilmselt stereotüüpne teksaslane, tegi isegi vastava katse. Ta pani laskevalmis vintpüssi maja ette trepile, ise läks tuppa ning jäi ootama ja jälgima, mis juhtub. Ootas pikalt, vahel kõndis mõni loom, kord hobune, kord koiott hoone eest läbi, siis tõi postiljon paki rämpsposti ja arveid, naaber tuli soola, pipart, tabascot, tomatimahla ja tekiilat laenama ning päev kulges õhtusse. Stereotüüpne teksaslane tõstis trepilt oma truu vindi, võttis selle ühte kätte, teise haaras tähelipu, lasi oma abikaasal pildi teha ning tõdes kogu ilmale, et relv ei tapa kedagi. Saite nüüd!
Jättes teravmeelse stereotüüpse teksaslase tema teaduslikult tõestatud rahulolus väljateenitud puhkust nautima, kasutame meie vaba hetke ja mõtleme tema veidi rumala, kuid tõeteraga loo üle järele, rebides selle kätteharjunud moel välja ühest kontekstist ja asetades sujuvalt teise.
Postuleerime, et raamatud teevad inimese targemaks, mõistvamaks, paremaks ja ilusamaks ning võtame ühe hea raamatu, näiteks Andrei Ivanovi «Kuutõbise pihtimuse», asetame selle vastavalt võimalusele kas õrnadest kevadlilledest ümbritsetud kodumajatrepile, mille astmeisse on kivistunud kurbrõõmsa ajaloo lained, või kehva üürikorteri ukse taha meeleheite järele lehkavasse trepikotta ja jääme ootama.
Raamat ise ei tee midagi
Võime oodata kui kaua tahes, aga raamat, mis seal lebab, ei tee midagi. Mitte midagi, mitte kõige vähematki. Ta ei ava uut maailma, ei pane fantaasiat tööle, ei pane nutma, ei pane naerma. Tuleb välja, et kirjandus on pettus ja kõik meie õpetajad valetasid meile, sest ainumaski raamat ei tee midagi. Isegi siis, kui laome neid ukse ette terve riida või kuhja, ei tee nad muud, kui takistavad vaba liikumist. Kui nii mõtlema hakata, siis võiks kirjanduse jumala rahus lõppenuks kuulutada, aga õnneks on meil tagataskust võtta pisike ja tobe lugu stereotüüpsest teksaslasest, mis on meil meeles, sest oli ainult paar lõiku tagasi ülevalpool. Pisike mentaalne pingutus ja ongi käes – raamat ei tee lugejata midagi.
ETV «Kirjandusministeeriumi» saate juures töötades olen sageli mõelnud, et kirjandus on oma algtasandil kõige televisioonivaenulikum kunstiliik. Kõige õigemal ja vajalikumal astmel, seal, kust kõik algab, paikneb inimlikus mõttes üksindus – inimene kirjutab. Mida on huvitavat selles, et inimene kirjutab? Me ei suudaks ei reaalsuses ega teles kuigi kaua jälgida kuitahes suure kirjaniku töötamist. Mõne minuti jooksul on põnev vaadata, kuidas Shakespeare sulel lennata laseb või Hemingway kirjutusmasina klahve taob, kuid siis tuleb tüdimus, tahaks võtta harjavarre, togida Willi või Hemi ja ütelda vinguva häälega: «Do something … do something … entertain me!» (e.k tee midagi, lõbusta mind!)
Järgmiselt astmelt leiame taas inimlikus mõttes üksinduse – inimene loeb. Iga «Kirjandusministeeriumi» alguses jookseb ekraanil kollaaž lugevatest inimestest, igaüht neist näidatakse imepisikese aja jooksul ja sellest piisab, rohkem polegi vaja, sest rohkem polegi midagi näidata. Põhiasi, peamine action toimub vaatajale varjatuna, kulgedes alustades raamatu kaanest, läbi lehtede, lehekülgede, lõikude, sõnade, tähtede, õhu, silmade, närvide ja aju kuklani. Kuidas sa seda näitad? Ei näitagi, näitad hoopis seda, mis toimub kahe kirjanduse kõige olulisema hetke, kirjutamise ja lugemise, vahel ning ümber.
Kirjandusfestival HeadRead tegeleb sellega, et toob kaks sisukat üksindushetke teineteisele võimalikult lähedale, materialiseerides, tapetseerides, möbleerides ja sisustades tavaliselt vaid ettekujutusega täidetud ruumi, viies kokku kirjutaja ja lugeja. Näidates veel vahetumalt kui televisioon eales suudaks, seda, mis leiab aset kirjanduse ümber. Ses mõttes on kirjandusfestivalid iseenda tegevuse ja eesmärgi eitus, kui võtame asja nõnda, et kokku tuleb suur hulk suurepäraseid kirjanikke ja veel suurem hulk lugemishuvilisi inimesi, kes kõik manifesteerivad oma elu ja tegemistega kirjutamise ja lugemise võlujõudu, aga asi, mida nad viie festivalipäeva jooksul kõige vähem teevad, on lugemine ja kirjutamine.
Mõtlemine on mõnus tunne
Mida kirjandusfestivalidel ja eriti hiljem nende tuules, kui jutud ja muljed on jõudnud settida, kindlasti tehakse, on mõtlemine. Oo, see mõtlemine, see mõnus tunne, mis järk-järgult unustusse kipub vajuma. Mõtlema «elust ja millestki muust» võib panna raamat, võib miski, mida kirjanik ütleb. Mõtlema võib panna fakt, et sel ajal, kui David Grossman kirjutas sõjast ja inimestest romaani «Maailma otsa», sai ta poeg sõjas surma, kuid, nagu ütles Jan Kaus, ei pannud see sündmus teda muutma oma humanistlikke seisukohti. Minge Grossmaniga kohtuma, kuulake teda, vaadake talle silma ja mõelge, mõelge, mõelge.
Paraboolne vastandumine kirjutamise ja lugemise fundamentaalsetele põhimõtetele teevadki kirjandusfestivalist ühe erilise sündmuse, kus, muide, kehtib oma etikett, millest on väga laheda lühikokkuvõtte teinud HeadReadi üks tänavune peakülaline Margaret Atwood. Märkused on suunatud küll esinejatele, aga ei tee paha, et publik neid teab, aitavad ehk paremini esinejat hinnata.
Niisiis, Atwood paneb südamele: «Kui sind kutsutakse festivalile esinema, siis püüa mitte end täis juua, inimesi lüüa, laval oksendada jms. Sinu parim sõber on hea helisüsteem. Sinu teine parim sõber on suurte numbritega kell. Ära venita, sest inimesed peavad vahel ka sööma, jooma ja pissima (mitte ainult sina, ka kuulajad). Ja ära kanna laval miniseelikut, kui sul just äärmiselt kaunid jalad pole. Püksilukk tõmba kinni. See, mis Vegases juhtub, enam Vegasesse ei jää. Inimesed teevad pilte.»
Kui nüüd aus olla, siis ei mõjugi need näpunäited niivõrd manitsustena kuivõrd eelreklaamina, mida kõike võib ühelt kirjandusfestivalilt oodata.