Visuaalteatri varjutas tantsuteater

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martti Helde lavastus "Vanamees ja meri".
Martti Helde lavastus "Vanamees ja meri". Foto: Siim Vahur /Tallinna Linnateater

Visuaalselt intrigeeriva filmi «Risttuules» autorina tuntud Martti Helde lubas, et Tallinna Linnateatri ja Von Krahli ühistööna valminud «Vanamees ja meri» pole tavapärane sõnateater. Täpselt nii see oligi, ent kahjuks jäi visuaalteatri asemel, mida mina eelkõige otsisin ja lootsin näha, domineerima hoopis tants.

«Vanamees ja meri» algab väga paljutõotavalt. U-kujuliselt saali seatud toolidel istuv publik seisaks nagu kaljunukil ja vaataks tõtt jalge ees sillerdava ookeaniga: siin-seal sulpsab mõni kala, tuuleiil loksutab vaikselt vett ning kõrvu hellitab ahvatlev merekohin. Mõtlikult, sõnadeta (lavastus ongi sõnatu) peab kahekõnet merega eemal ka Vanamees, Ernest Hemingway jutustuse kaks kangelast. Kõik see kokku on võimas, uhke ja haarav, meenutades mõni nädal tagasi nähtud Wilsoni/Pärdi «Aadama passiooni». On muusika (helilooja Mihkel Zilmer), on minimalistlikke kujundeid (Wilsonil valge maja, Heldel valge paat; Wilsonil üksik habemega ja alasti mees, Heldel üksik habemega, kuid riides mees), on ka tossu ning pause, mis kannavad.

Ent kahjuks varjutab lavapõrandale projitseeritud ookeani üsna kohe parv tantsijaid, kes asuvad vääneldes, rinda ette punnitades ja siis s-tähelikult liikudes ning end õõtsutades kujutama vett ja kalu (kala). «Vanamehe ja mere» suurim komistuskivi ongi tantsutrupile valitud koreograafia (koreograaf Arolin Raudva), mis konkureerib ega sobi kokku kujunduse ja loo jutustamiseks valitud minimalistliku esteetikaga.

Kuna aju reageerib liikumisele, siis röövivad lavastuse tähelepanu endale tantsijad; peaaegu liikumatu Vanamees ja tema erinevad olekud, mis olid samuti pigem liikumatud kujud, jäid selles ebavõrdses võitluses kaotajaks. Kokkuvõttes kaotas sellega aga Helde lavastus, mis oleks võinud tõusta mõjuvaks meditatsiooniks.

Küsimusele, kas laval näeb Hemingway jutustust, saab vastata jaatavalt. Hemingway lugu elab ja hingab ja ka Helde lavastus pääseb mõjule kõige paremini siis, kui laval on vaid paat, Vanamees, meri ja kuskil vete sügavuses õnge otsas vaevlev hiiglaslik kala.

Vanamehe erinevad olekud – Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag – kannavad «Vanamehe ja mere» tunnetust samuti edasi, kuid laval toimuva täielikuks mõistmiseks tuleks tutvuda kavaraamatuga.

Eelnevast kriitikast hoolimata on «Vanamees ja meri» siiski õnnestumine, mis pakub huvitavat katset ühendada teater, film ja tants ning ärgitab vaatajat mõtlema ja laval toimuvat mõtestama. 

ARVUSTUS

«Vanamees ja meri»

Ernest Hemingway ainetel

Esietendus 3. juunil 2015 Tallinnas Volta kvartalis

Lavastaja Martti Helde

Dramaturg Jim Ashilevi, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Liis Plato.  Osades Andres Ots, Tõnis Niinemets, Kristjan Üksküla, Kait Kall, Evelin Võigemast, Ivo Reinok, Liis Lindmaa, Helene Vannari. Tantsijad Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles