Peeter Urbla: jäta, Matti, see vana kunst, kogu meid!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mattiga kohtusin Tartus tudengipõlve keskel. Olin Toomel Ülikooli raamatukogus harulduste osakonnas praktikal ja seal käis tihtipeale üks tüsedam valjuhäälne tegelane, kes kergesti minuga jutule sai.
Tal olid mõned minu ülikooli kunstikabinetis tehtud eksliibrised, küsis juurde, ma andsin ja nii see tutvus algas. Selgus, et tegemist on eksliibriste ja 1930ndate Eesti graafika kogujaga, kes elab siinsamas lähedal Kastani tänaval. Kodu oli muljetavaldav, raamatuid ja kodanluse-aegset šikki täis. Varsti pakkus ta end samizdati tekste trükimasinal paljundama.
Olin samal ajal Visarite rühmituse liige, oletasime, et oleme oma pundiga suisa Eesti avangardis. Joviaalselt lobisedes viskasin Mattile, et miks ta vana kunsti korjab, võtku parem meid ja teisi kaasaegseid, kui ta tõsise kogu tahab muretseda… nii nagu ikka kogujate ajaloos tehtud on. Linnalegend räägib, et Matti hakkaski.»